Südame kutse ankurdas austraallase

Viljandlane Geoffrey Longhurst tunnistab, et on mõnikord juurelnud, kas püsivalt Eestisse kolida oli ikka õige, ent ruttab kohe lisama, et niisugustel nõrkusehetkedel pole mõtet pikalt peatuda: Eestis on hea elada.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

«Olen Eestis saanud rohkem kallistusi kui Austraalias kogu varasema elu jooksul,» muigab Sydneyst pärit Geoffrey Longhurst ning nõjatub elutoa keskel troonivale suurele söögilauale.

Iga tööpäeva varahommikul istub Geoffrey ehk Geoff, nagu lähedased ja sõbrad teda kutsuvad, oranžikirjalise postiauto rooli ning suundub Viiratsi valla teedele, et toimetada sealseile elanikele kätte värsked kirjad ja ajalehed.

Teisalt pole palju öelda, et põhitööna remondib ta praegu hoopis Valuoja oru naabruses eakas kortermajas asuva kolmetoalise korteri väikseimat tuba, sest sellest peab saama kodu kõige hubasem ja tähtsam ruum.

Longhursti abikaasa, maakonna kultuuritöö spetsialisti ametit pidav Kati Grauberg-Longhurst on äsja jäänud koduseks. Noore naise ümar kõht ei jäta kahtlust, mispärast.
Just uue ilmakodaniku peatne sünd kujundab nende mõlema elurütmi ja mõtteid praegu kõige enam. Selleks hetkeks, kui pere esimene laps ilmavalgust näeb, peab ruum valmis olema ning tualett ja vannitubagi peavad värskelt särama. Seda on mees naisele lubanud ja oma sõna on tal kombeks pidada.

«Vaata, kui ilus laudpõrand,» viipab Longhurst üle ukse remonditava ruumi sisemusse. «Tahtsin vana õlivärvi maha võtta, aga see pole üldse nii lihtne, kui lootsin. Pealegi sisaldab värv tõenäoliselt pliid ning sellest võib tuppa jääda mürgist tolmu. See poleks lapsele hea, mistõttu paneme siia esialgu ikka parketi. Näe, sellise!»

Longhurst räägib aeglaselt, hoolega sõnu valides ning ikka ja jälle nii omaenese tarkusest kui abikaasa märkuse peale käändelõppe parandades. Ebareeglipärasustest pakatava eesti keele selgeks õppimine on olnud talle viimaste aastate suurim proovikivi.

Algus oli raske

Aeg-ajalt tekkinud käegalöömise tundest hoolimata on soov teistest inimestest paremini aru saada viinud ta mõne aastaga sihile: nüüd tunneb mees end kindlalt isegi kärarikastes eestikeelsetes seltskondades ja — nagu Kati väidab — lööb igal pool aina jõudsamalt laineid.

«Esialgu oli raske,» tunnistab Longhurst. «Silmast silma vesteldes tulin juba hästi toime, aga kui seltskonnas hakkasid kõik läbisegi rääkima ja naerma, kõlas see taas arusaamatu mürana. Nii ma istusingi tummalt nurgas, ehkki sisimas tahtsin olla kõige selle sees. Närvi ajas!»

Koduseinte vahel räägivad Geoffrey ja Kati vaheldumisi mõlema emakeelt. Kui langetamist vajab mõni kiire otsus, on inglise keel varnast võtta. Rahulikel hetkedel kasutatakse pigem eesti keelt. Olles seni punnitanud peamiselt iseõppijana, on Geoffrey pidanud plaani lihvida oma keeleoskust ka mõnel kursusel. Paraku on mõte jäänud teostamata, sest tema tasemele mõeldud õpe on võrdlemisi soolase hinnaga. «Ühe tunni eest küsitakse 24 eurot, postiljoni terve päeva palk,» selgitab ta.

Rääkides sadadest eesti noortest, kes on viimastel aastatel siirdunud Austraaliasse õnne ja seiklusi jahtima, rõhutab Longhurst, et tema kodumandri suurtes linnades pole kaugeltki lihtne toime tulla. Oma kogemusest teab ta, et juba ainuüksi üürikorterit leida on Sydneys suur katsumus. Nähtavasti just selle, aga ka viisatingimuste pärast rändavad eesti noored Austraalias enamasti maapiirkondades.

Sellest hoolimata mõistab ta suurepäraselt neid, kes, seljakott seljas, mööda ilma ringi reisivad ja tundmatutest paikadest elamusi otsivad. Oli ta ju isegi olnud pikal Euroopa-rännakul, kui 2006. aastal ühes Vilniuse hostelis Katit kohtas.

Rännak Euroopas

«Üks sõbranna kutsus mind Inglismaale pulma ja kuna minu tööleping Austraalias hakkas lõppema, otsustasin, et on õige aeg võtta ette pikem rännak,» räägib ta. See oli Longhursti esimene reis väljapoole Austraaliat. Peale Inglismaa käis ta Islandil, Prantsusmaal, Taanis ja Saksamaal ning plaanis seada sammud Ida-Euroopa kaudu lõuna poole.

Esiotsa polnud austraallasel kavatsust Eestisse põigata, küll aga oli tema sihtmaade nimekirjas Leedu. Longhurst ei salga, et nii nagu paljud teised, oli temagi kujutlenud Ida-Euroopat piirkonnana, kus kõik on hall — nii majad kui inimesed. «Tahtsin seda näha,» sõnab ta ja tõdeb, et nõukaaegne pärand puutus Leedus tõepoolest silma, eriti et ta oli saabunud sinna otse rikkalt ja püüdlikult klantsitud Lääne-Saksamaalt.

«Eks me kõik kipu hindama linnu nagu inimesigi välimuse järgi. Sellest on kahju, sest see, kuidas maja välja näeb, ei pruugi anda täit aimu, mis elu seal elatakse. Nii sain minagi erinevate inimestega suheldes positiivse üllatuse osaliseks.»

Oma esmakohtumisest on Kati ja Geoff pidanud rääkima sadu kordi, ent pole sellest ikka väsinud. Nüüdki jutustavad nad üksteise võidu, kuidas Kati oli ajal, mil Geoff Vilniuses peatus, seal noortelaagris ning juhuse tahtel sattusid nad ühte ja samasse hostelisse.

«Nägin juba hommikul köögis, kuidas Kati kamandas söögilaua juures türklasi,» meenutab Geoffrey Longhurst. «Hiljem sattusime koridoris uuesti kokku. Kati oli väga seltskondlikus meeleolus: näitas, kuidas käivad eesti rahvatantsud, ning kutsus tuppa koos teistega laagri lõpupidu pidama.»

Võib aimata, millise pilguga ilmarändurist austraallane tol õhtul särtsakat Eesti tüdrukut vaatas, sest juba kolm päeva hiljem oli tema reisiplaan pea peale pööratud: noor mees maandus Lõuna-Euroopa asemel Eestis ja jäi siia viieks kuuks. Kati juurde.

Rikas kultuurielu

Longhurst ei jaga vaadet, et eestlased on külmad ja kinnised. «Võib-olla tuleneb see sellest, et käin tänu Katile läbi paljude kultuuriinimestega, kes on igas mõttes avatud. Aga just selline on minu mulje: eestlased on sõbralikud ja armsad.»

Ühe müüti murdva näitena nimetab ta Viljandi tantsurühma Vabajalg, kellest on talle kujunenud justkui teine pere. «Selle aktiivse ja lõbusa seltskonnaga on hea koos olla ja vaba aega veeta.»

Ta ei jõua ära imestada, kui rikas ja arenenud on siinne kultuurielu. Ta teab, millest räägib, sest jagades elu kohaliku rahvakultuuri koordinaatoriga, on tal ohtralt võimalusi osa saada headest kontsertidest ja etendustest. «Ma ei usu, et mu elu Katita Eestis nii tore ja rikas oleks. Temaga koos olen väga õnnelik.»

Vastuseks palvele loetleda Eesti elu peamisi hädasid juhib mees jutu esmalt liikluskultuurile. Talle jääb arusaamatuks, miks meie inimesed maanteedel ohtlikke manöövreid teevad ning enda ja teiste elu ohtu seavad. «Seda on raske mõista. Kui eestlastega juttu ajada, on nad enamasti mõistlikud, aga siinses liikluses maksab kummaline macho-kultuur,» iseloomustab ta.

Ta ei aja vastu, et on mõnikord juurelnud, kas püsivalt Eestisse kolida oli ikka õige. Olid nad ju enne seda Katiga kahekesi mööda ilma ringi rännanud ning elanud mõnda aega koos nii Inglismaal kui Austraalias, kus keelekeskkond ei valmistanud kummalegi raskusi. Ent kohe ruttab mees lisama, et sellistel nõrkusehetkedel pole mõtet pikalt peatuda, sest Eestis on hea elada.

Mõlemad tunnistavad, et jäid Viljandisse pidama ennekõike Kati pärast: temal oli siin rohkem võimalusi oma erialal tööd leida. «Ma ei saa öelda, et see otsus oli lihtne. Aga ega ma olegi mõelnud, et see oli meie viimane kolimine. Võib-olla elame kunagi kolme või neljakesi mõnda aega ka Austraalias,» mõtiskleb Longhurst.

Ometi nõustub ta Katiga, kes pilku kõhule suunates räägib, et nende laps võiks ikka eesti keele korralikult selgeks saada ning Austraalias pole selleks lootust.

Hariduselt keskkonnabioloog ja -geograaf, ei ole Geoffrey Longhurst seni Eestis püsivat erialast tööd otsinud, sest ei ole pidanud oma eesti keelt piisavalt heaks. Enne postiljoniks asumist oli ta põgusalt õpetanud Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis inglise keelt ning Tartus Miina Härma gümnaasiumis geograafiat. Soomaal turismiäri ajava Aivar Ruukli tellimusel on ta koostanud Eesti elu ja loodust tutvustavaid blogipostitusi.

Ta ei eita, et läks Eesti Posti kirjakandjaks eeskätt sellepärast, et oli vaja raha teenida. «Aga see pole halb amet,» tõttab ta lisama. «Töökaaslased on toredad ja olen saanud näha sellist Eestit, mida ma võib-olla muidu poleks näinud. Igal austraallasel pole õnne kohata koiduaegsel vaiksel maanteel vilgast metsseaperet või väärikat põdrapulli, kitsedest ja sookurgedest rääkimata.»

Üks kilo, sada liitrit

Loodusearmastus ja soov maailma parandada on omadused, millest ei saa Longhursti puhul üle ega ümber. Ta on aastaid olnud taimetoitlane, sest ei suuda leppida sellega, kui närustes tingimustes lihaloomi peetakse ning kuidas kõnealune tööstusharu mõjutab keskkonda.

«Ühe kilo liha tootmiseks kulub sada liitrit puhast vett,» toob ta näite. «Ja kui asjale filosoofiliselt läheneda, võiksime küsida, kas meil on õigus kedagi tappa puhtalt sellepärast, et meile meeldib liha maitse. Saab ju ka teisiti!»

Juhtides jutu lõpuks taas Eesti elu eelistele, kinnitab Geoffrey Longhurst, et põhjamaine ilm pole õigupoolest üldse nii hirmus, kui tavatsetakse uskuda. «Jah, mõnikord läheb tüütuks, kui lumi on viis kuud järjest maas, aga seda ei juhtu ju igal aastal! Seevastu Sydneys ei ole kunagi võimalik nautida selliseid pikki suveöid nagu Eestis. Mul on väga vedanud, et saan sellest osa,» õhkab ta ja heidab sooja pilgu laua teises servas istuvale Katile.

ARVAMUSED

KATI GRAUBERG-LONGHURST,
abikaasa (kultuuritöö spetsialist)

Geoffreyle on omane mõelda esmalt kõigile teistele ning alles seejärel endale.
Lisaks on ta igas mõttes hakkaja. Asjad, mida ta ei tea või ei oska, ei hirmuta teda. Kui ta kodus remonti tehes mõnda tööd ei mõista, ei jookse ta kohe teistelt abi nõutama, vaid püüab kõigepealt internetist infot otsida ja asja endale ise selgeks teha.
 

JIRÍ TINTERA,
sõber (arhitekt)

Geoffrey mõtiskleb paljude asjade üle ja tal on väga lai silmaring.  Temaga on hea arutleda ka keerulistel teemadel.
Hindan väga, kuidas ta ehitab oma uut elu Eestis. Ehkki tal polnud veel keeleoskust ega tööd, jagus tal julgust kolida väiksesse linna, kus on isegi paljudel eestlastel raske hakkama saada. Selleks on vaja palju enesekindlust ning julgust.

Tagasi üles