/nginx/o/2016/01/29/4949115t1h9eda.jpg)
/nginx/o/2012/08/02/1249506t1ha5a8.jpg)
Praegu uitab Eesti karjamaadel ringi umbes 100 000 lammast, kuid Eesti lambakasvatajate seltsi tegevjuht Külli Vikat leiab, et neid võiks olla kümme korda rohkem.
Eestisse mahuks miljon lammast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«2005. ja 2006. aastal kasvasid Eestis lambakarjad hoogsalt, aga töötlev tööstus ei olnud valmis neid vajalikul määral kokku ostma ning kasv pidurdus,» rääkis ta.
Kodumaal on liha realiseerida väga raske, mistõttu enamik sellest läheb välisturule, mullu näiteks Türki. «Praegu on välismaale lihtsam suuri koguseid müüa ning tihti makstakse seal ka suuremat hinda,» selgitas Vikat.
Vill viiakse Iirimaale
Lambaliha ostab ja töötleb Eestis vaid mõni väike tööstus, sama seis on villa ja nahkadega. Külli Vikati sõnutsi ostetakse villa kokku Iirimaale viimiseks. Paljud lambakasvatajad valmistavad käsitöönduslikus korras vaipu, patju ja kudumeid. Neidki müüakse peamiselt piiri taha. Kaalukas hulk lambakarja pidavaid talusid tegeleb turismiga ning paneb osa liha turistide toidulauale.
Külli Vikati sõnutsi pakuvad Eesti kasvatajad lambaliha enamasti sügisel. «Praegu on kombeks uted sügisel paaritada, talled sünnivad kevadel ning realiseerimisküpseks saavad nad juba sügiseks, tänapäeva intensiivse kasvatuse juures parimal juhul isegi neljakuuselt,» rääkis ta.
Võimalik oleks kasutada ka kevadist paaritamist. Sel juhul sünniksid talled sügisel, aga neid laudas heintel kasvatada on kallim ning kevadel ei taha siinsed töötlejad kasvatajale tulusat hinda Vikati ütlemist mööda maksta. Liha külmutatult hoida oleks samuti kulukas.
Liha tuttavalt kasvatajalt
Saarepeedil tegutseva Oskari lihatööstuse juht Aldo Parik ütles, et tema lambalihas erilist väljundit ei näe. «Oleme püüdnud lambalihast sinki teha, aga tõsist jaemüüki ei ole me kavandanudki,» rääkis ta. «Jaeketid ei ole selle teema vastu ka huvi tundnud.»
Ühelt poolt ei suudaks Eesti lambakasvatajad Pariku hinnangul suuri kaubakette või restorane aasta läbi ühtlaselt varustada, teisalt ei ole eestlastel suurt lambaliha söömise harjumust.
Külli Vikat avaldas usku, et lambakarju on võimalik lähiaastatel siiski suurendada. Esialgu näeb ta võimalust välismaal turgu otsida. Ta oletas, et kui karjad suurenevad, tekib ka tööstustel lambaliha vastu suurem huvi.
«Praegu on paraku selline trend, et lambaliha ostmiseks peab eestlasel olema tuttav kasvataja,» nentis Vikat.
Tarvastu valla Suur-Närska talu toodab peremees Aivar Veske andmetel sadakond lihalammast aastas ja enamasti müüb ta need otse eratarbijatele. Mullu läks poolsada lammast siiski ka Türgimaale.
Lambakasvatajate seltsi tegevjuht Külli Vikat ei ole rahul sellega, et riik loomapidajatele kaikaid kodaratesse loobib. «Toetused võiksid muu maailmaga võrdsemad olla. 2014. aastast plaanitakse hoopis utetoetuse kaotamist ning igasuguseid eeskirju tehakse justkui eesmärgiga, et jumala eest lambaid ja teisi loomi ei kasvatataks,» tõdes ta.