Kui homme astub Londoni olümpiamängudel võistlustulle Eesti judokas Martin Padar, jälgib lisaks kohale sõitnud fännidele ja treenerile saalis tema etteastet viljandlanna Katrin Linnu. Tema on üks 70 000 vabatahtlikust olümpial.
Olümpiamängudel on vabatahtlikul põnev
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Padarile saan kaasa elada muidugi ainult siis, kui mu mänedžer on selle vahetusega nõus,» täpsustas Linnu judovaatamise plaani.
Tegelikult on tema töökoht vabatahtlikuna tõstmisareeni ääres. Linnu ülesanne on jälgida pärast võistlust korda sportlaste ja ajakirjanike kohtumiseks ettenähtud kohas mixed zone’is.
«Ma vaatan, et meediakontsernid saaksid õiges järjekorras löögile ja ajakirjanikud ei muutuks liiga pealetükkivaks,» kirjeldas viljandlanna oma kohustusi.
«Kui kohalik Zoe Smith purustas Inglismaa tõstmisrekordi, oli alal sportlase intervjueerimiseks meeletu tunglemine,» jutustas Linnu kiirest hetkest. «Pidin olema kui turvamees, kes inimesi keelab, kuid samas jääma sõbralikuks ning alati naeratavaks vabatahtlikuks.»
Katrin Linnu töötab olümpia suurimas spordikompleksis ExCeL, kus lisaks eelnimetatud aladele võisteldakse vehklemises, taekwondo’s, poksis, lauatennises ja maadlemises. «Saan oma kaelakaardiga kõigi nende toimumiskohtades käia, kuid enamik aega möödub siiski tõstmise juures.»
Teistele aladele, mis pole nende tööga seotud, peavad vabatahtlikud pileti muretsema. Katrin Linnu tõdes, et teistele võistlustele väljaspool ExCeL-i tal pääset lunastatud veel polnud. «Nendele võistlustele, millele soovisin minna, polnud pileteid enam saada.»
Kontrollitud kaasaelamine
Kuid vabatahtlikul on ka kohapeal seda, mida vaadata.
«Inglannast tõstja Zoe Smithi rekordipurustamine oli tõeline vaatemäng. Päris raske oli hoida end koos publikuga talle täiel rinnal kaasa elamast,» kirjeldas Katrin Linnu, kuidas vabatahtlikud peavad soovist olenemata alati professionaalseks jääma. «Näiteks ei tohi me võtta võistlusele kaamerat või pildistavat telefoni.»
Samas elatakse lemmiksportlastele ikka kaasa. «Õnneks on korraldajad vabatahtlike osas väga hoolivad ja vastutulelikud,» nentis Linnu. Seega hellitab ta lootust pääseda Martin Padari võistluse ajaks judoplatsi juurde tööle. «Või siis tasakesi kaasaelajate hulka hiilida.»
Oma tööst räägib vabatahtlik ainult positiivsete sõnadega. «Kõik on nii uhke ja ärevust tekitav!» kõneles ta õhinal, kirjeldades esimesi adrenaliinirikkaid päevi suurtel võistlustel.
Nagu sportlastel, on ka vabatahtlike tee olümpiale pikk. «Täitsin kaks aastat tagasi internetis avalduse ning siis ootasin peaaegu kuus kuud, enne kui mind intervjuule kutsuti,» kõneles Linnu. Varsti pärast teadet, et ta on valituks osutunud, algas treeningperiood. «Oli neli koolitust. Esmalt saime üldist tutvustust ning edasi läks treening järjest spetsiifilisemaks.»
Päritolu osutus määravaks
Teade, et ta hakkab tööle tõstmisplatsi alas, tuli Katrin Linnule üllatusena. «Olen kuus aastat Londonis elanud ning töötan siin operatsiooniõena, mistõttu eeldasin, et ka olümpial suunatakse mind pigem meditsiinivaldkonda,» rääkis ta.
Hiljem selgus, et Linnu valimises ExCeL-i spordihoonesse mängis rolli tema päritolu. «Kuulsin oma siinselt juhilt, et kuna mu CV-s oli kirjas «eestlane» ning räägitavateks keelteks märgitud vene, saksa ja eesti keel, arvasid korraldajad, et minust on selliste alade nagu tõstmise ja judo läheduses vabatahtlikuna rohkem kasu kui mujal.»
Haiglas töötav Katrin Linnu ei kurvastanud, et ta ei saanud kaasa lüüa oma erialal. «Ajakirjanikega koos töötamine on mulle midagi täiesti uut ja seetõttu huvitav.»
Pealegi käib ta vabatahtliku tegevuse kõrvalt endiselt ka haiglas ametis. «Natukene raske on kahes kohas olla, kuid olümpiaga kaasnev töö on nii põnev, et see on rohkem lõbu,» rääkis viljandlane ning lisas, et peagi tuleb tal puhkus.
Kuid ka võistluspaikades ei unusta Katrin Linnu, et tegeleb inimeste ravimisega. «Üks sportlane nägi kurnatud välja ja istus maha. Läksin uurima, kas temaga on kõik ikka korras,» jutustas Linnu. «Olümpial vaatan ma ikka selle pilguga ringi, sest ennekõike olen meditsiiniõde ja alles siis vabatahtlik.»
Too maha istunud sportlane oli aga lihtsalt väsinud ning temaga oli kõik korras.