/nginx/o/2012/08/01/1247178t1h0d19.jpg)
Tartumaal Äksis kaks nädalat tagasi avatud jääaja keskus on kujunenud kohaks, kuhu tullakse nii lähedalt kui kaugelt. Päevarekord on rohkem kui tuhat külastajat ja teemakeskuse kaugeimad külalised olid Austraaliast.
Jääaja muuseum on õige kuum koht
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
19. juuli pärastlõunal olid jääaja keskuse esine parkimisplats ja tänavaäär külastajate sõidukitest tulvil ning piletikassas tungles järjekord.
Vaike ja Enno Vissel olid sõitnud lastelaste, viie aasta vanuse Pärnvillemi ja üheksase Päikeriiniga Äksi Võrust. «Oleme jõudnud jääaja keskuses viibida mõnikümmend minutit ja esmamuljed on väga head.
Huvipakkuvaid eksponaate on palju,» rääkis Vaike Vissel.
«Eriti põnev tundub olevat lastelastel. Nemad ruttavad ühe huviväärsuse juurest teise juurde ja meie jookseme neile järele,» kõneles vanaema ja lisas, et kui lastelastel
on esimene avastamistuhin möödas, võtavad nad aega ning asuvad eksponaate uudistama kindlas järjekorras, et ekspositsioonist hästi aru saada.
Päikeriini esimene suur elamus oli mammuti nägemine. «Ei oleks uskunud, et mammut on nii suur ja võimas loom. Ja millised vägevad võhad tal on!» oli Päikeriin üllatunud.
Tallinna elanik Ivica Mägi uudistas jääaja keskust koos poeg Fredyga. Temale pakkus elamuse meie kaugete esivanemate koobas.
«Nii lapsele kui mulle tundus põnev, et seinale saab ise koopamaalinguid teha, ja pojale pakkus rõõmu jääajal elanud loomade kujudega mängimine. Loomulikult uurisime huviga maailmakuulsate koopamaalingute koopiaid, mis kaunistavad seinu ja lage,» kõneles Ivica Mägi.
Äksi teemakeskuse tegevjuht Asta Tuusti jutustas, et enam kui 2200-ruutmeetrise näitusepinnaga ekspositsioon räägib inimese arengust jääaja taustal. See, et inimene kujunes mõtlevaks olendiks, kannab tugevat jääaja pitserit: ellujäämiseks pidime juba tol ajal aktiivselt kasutama aju.
Kas mammutid sumpasid lumes?
Keskuses saab näha filmi, milles inimesed istuvad koopasügavuses ümber lõkke. Lähemal vaatamisel tunduvad koopaasuka näojooned tuttavad: seesama jäämees tervitab külastajaid esimesel korrusel.
Samasugused näojooned on teise korruse giidil Kalevipojal, kolmandal korrusel näeme teed juhatamas aga hoopis Tanel Padarit.
Teisel korrusel annavad arheoloogiliste leidude koopiad aimu, milliseid jälgi on meie esivanemad jätnud maapõue. Põnev on laste mängunurk, mis on kujundatud koopana. Ka mängud ja tegevus on läbi mõeldud jääaja temaatikat järgides.
«Inimene on looduse osa. Meile on antud võimalus saada aimu sellest imelisest maailmast ja õppida seda tundma tänu loendamatutele uurijate põlvkondadele,» selgitas Asta Tuusti. «Kogu jääaja keskuse ekspositsioon on koostatud nõnda, et inimene tajuks enese ja looduse seoseid ning mõistaks, missugune on maailmas tema roll.»
Jääaja keskuse esimese korruse ekspositsioonisaali astujale avaneb erakordne vaatepilt: ta kohtub jääaja vapilooma mammutiga. Hiigelloomade ümber on uhke dioraam, tükike loodust, milles nad võisid kunagi elada.
Selline kooslus kujunes Eesti alal liustike sulamise järel.
Tuusti kõneles, et mammuteid kui jääaja sümboleid on tihti kujutatud läbi sügava lume sumpamas ja lumetormis endale teed rajamas.
«Nii võinuks see tõesti olla, kui need loomad oleksid elanud tänapäeva arktilistel aladel. Tegelikult koosnes mammutite elukeskkond avatud viljakast stepist ja lopsakatest orgudest, kus kasvas palju kõrrelisi, õistaimi ja põõsaid,» kirjeldas ta. «Kliima oli mõõdukalt jahe ning külm tuul puhus põhja pool asuvate suurte jääväljade poolt. Võimalik, et isegi suvel leidus stepialadel kohati õhukest lumikatet. Suviti võisid mammutid rännata põhja poole, avatud tundraaladele, nautides sealset päikest ja valgust.»
Asta Tuusti sõnul arvatakse, et Euroopa viimased mammutid elasid Eestis umbes 10 000 aastat tagasi. Suur osa siinseid mammutileide on tulnud kaevetöödel välja liivast või kruusast, kuid nende loomade luid on leitud ka maapinnalt. Põhja-Eestis on neid välja uhutud veekogu kallastele ning mõnikord on mammutijäänustele sattunud ka arheoloogid.
«Mammutivõha tükk avastati kultuurikihist keskmise kiviaja asulakoha kaevamistelt Kunda Lammasmäelt,» tutvustas leide keskuse juht. «Arvatavasti oli muistne inimene selle rannalt leidnud ja asulasse viinud.
Tegelikult pärinevad kõik mammutileiud mandriliustikust välja sulanud setetest, nagu on kinnitanud arheobioloog Lembi Lõugas.»
Jääst jääb mitut sorti elamusi
Teemakeskusele lisab atraktiivsust jääruum, kus tutvustatakse jääd kui külmunud vett.
«Vesi on elu alus, see tekkis universumis juba enne Päikesesüsteemi. Veega mõõdetakse maailma, jää purustab kive,» rääkis Tuusti ning lisas, et see loetelu pole kaugeltki täielik. «Külastajad saavad katsuda jääd ja vaadata läbi mikroskoobi jäälilli. Samuti on neil võimalus kuulata, kuidas kõlab sõna «jää» eri keeltes.»
Keskuse esimesel korrusel on jääelamuste ruum, kus saab lamamistoolis pikutades vaadata lakke projitseeritavat programmi põhjataevast, virmalistest ja lumesajust, mis on filmitud möödunud talvel Lapimaal.
Teemakeskuse tegevjuhi arvates on Saadjärve kaldal olev Äksi alevik jääaja keskusele sobiv koht. «Siinne maastik oma voorte, järvede ja kividega on toonaste liustike pärandus,» nentis ta. Äksis oli Saadjärve looduskool ja selle kõrval asuv tühi spordihoone ootas rakendust.
«Tartu vallavanem Aivar Soop toetas ideed nii sõnade kui tegudega ning paljude inimeste koostöö tulemusena valmis põnev ekspositsioon, mis tutvustab jääaegu maailma ajaloo taustal, näitab, kuidas kujundasid liustikud meie maastikku ja elusloodust, ning annab kliimamuutuste kontekstis aimu tulevikuväljavaadetest,» jutustas Tuusti. «On ainulaadne, et üks omavalitsus võtab ette nii suure ja erilise loodushariduskeskuse rajamise.»
Keskus avati külastajatele tänavu 10. juulil.