Laupäevases «Sakalas» ilmus minu arutlus «Teede pikkus ajas on võrdne», milles mõni mõttevarjund oli toimetamise käigus muutunud. Ma ei loo illusioone, et lehelugejad ihkasid leitsakulisel nädalavahetusel just minu kirjatöösse süüvida või et mul oleks pakkuda enneolematuid vaimuvälgatusi. Seega ei pea ma vajalikuks noist ümbersõnastustest pikemalt juttu teha.
KIRI: Ka alatoon on tähtis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paraku on ühes lauses tegu pealtnäha ebatähtsa, kuid minule sügavalt põhimõttelise küsimusega. Kui algses variandis rääkisin olukorrast, mille puhul lastel tuleb vastata õpetaja palvele nimetada söödavaid seeni, siis leheveergudele jõudis väljend «õpetaja käsk».
Ma ei kuulu sugugi ninnunännutavate pedagoogide ridadesse, ent sõna «käsk»on minu mõtteviisile võõras. Olen seda oma keelepruugis vältinud ning nimetatud tähendusvahe üle ka õpilastega arutlenud. Minu valik kõnealuses lauses oli teadlik.
Eelistan inimesi, ka kõige pisemaid, pigem paluda. Küsimus pole pelgalt viisakuses, vaid töömeetodis: soovin näha oma klassis koostööpartnereid ja kaasamõtlejaid, mitte käsutäitjaid. Korda ja kindlakäelist juhtimist on tunnis vaja, ent käsk pole ainus viis selle tagamiseks.
Kas õpetaja oskab pöörduda õpilaste poole nii, et neil oleks piinlik või lausa võimatu tema suuniseid eirata, on juba kutsemeisterlikkuse küsimus. Hea eeskuju korral kasvavad lastest inimesed, kes suudavad esitada oma soove põhjendatult, veenvalt ja lugupidavalt ehk naljaga pooleks öeldes teha pakkumisi, millest ei saa keelduda.
Lõpetuseks: mul on väga raske vaimusilmas ette kujutada, et algklassilapsed hakkavad käsu korras üksteise võidu puravikke ja pilvikuid «tulistama», arutelu kujunemisest rääkimata. Muidugi võib eelnevat juttu võtta väiklase tähenärimisena, kuid ma ei saa minna mööda mõttest, mida olen oma õpilastelegi südamele pannud: «Igal teie sõnal on tähendus.»