Meeste lauluvägi pani naised särama

Meeste laul pani kaasa elama. Mordva pealinnas Saranskis 1990. aastate algul loodud Toorama ei jätnud kedagi ükskõikseks.

FOTO: Peeter Kümmel / Sakala

«Mehe laul on. Ta lihtsalt on ja ta kasvab. Ta on nagu puu.» Nende sõnadega algas XX Viljandi pärimusmuusika festival, mis oli pühendatud mehele ja tema olemisele muusikas.

Nagu ikka, anti festivalil kontserte ja peeti õpitube, mängiti üheskoos pilli ja lauldi. Jalad jäid tantsimisest haigeks ning hing oli rõõmus ja hell. Kõik oli samamoodi, nagu on olnud varemgi, aga ometi on selle peo järelmaik eelmistest mõnevõrra erinev.

Üks mees kommenteeris, et folgil on ilus olla, sest naised julgevad kapist välja võtta oma ilusad kleidid, mida peavad ehk argielus liiga silmapaistvaks. Naine peabki silma paistma, kinnitas ta. Tõsi mis tõsi: meeste teema taustal särasid naised, sealhulgas naismuusikud kirkamalt kui kunagi varem. Kui meesenergia on end kehtestanud, saab naine olla naine.

Poolikud projektid

Tänavune programm paistis silma mitme projektkooslusega, kes olid kokku tulnud just selle festivali tarbeks. See pani nii mõnegi kukalt kratsima ja pisut skeptiliselt ootama, mis laval õieti juhtuma hakkab.

Juhtus see, et poolikuid ja läbimõtlemata lahendusi nägime rohkem kui geniaalseid leide, ehkki oli ka neid. Kahvatuks jäi Nikns Sunsi ja Ühendatud Motomeeste Koori etteaste. Et A. Le Coq’i telgis on vaat et võimatu leida head helitehnilist lahendust, jäi koor pigem butafoorseks: seda lihtsalt ei olnud kuulda.

Projekt Svjata Vatra & Tõnis Mägi oli kummastav. Nii mõnigi kohale tulnud Mäksi fänn mõtles kontserdi kuuekümnendal minutil, et Tõnist ilmselt polegi: nii pikalt pandi inimeste uudishimu proovile. Lõpuks tuli Mägi siiski lavale ja esitas koos põlevate poistega kolm lugu, millest kaks hoolimata suurmeistri osalemisest oma kõlavärvi ei muutnud.

Oodatud sümbioosi asemel oli Tõnis lihtsalt loo sisse kohandatud. Svjata Vatra iseenesest esines oma tuntud headuses.

Kõige enam intrigeeris kooslus Gjangsta ja Ott Lepland. Tuleb tunnistada, et Oti häbelikkus tekitas nende esimesel kontserdil sümpaatiat. Järelikult võtab ta tehtavat tõsiselt. Ühiseid lugusid oli piisavalt, kuid need jäid pisut üheilmeliseks.

Kõikide seadete autor oli Jalmar Vabarna. Et Otil oli proovide tegemiseks vähe aega, valmistus Vabarna nendeks vähesteks ülipõhjalikult. Paraku ei jõudnud ideed küpseda ja Oti panus seadetesse jäi üsna kasinaks.

Gjangsta iseenesest oli hea nagu alati, kuid tema muusikale sobiks paremini kultrahoov. Kirsimäel hajus tervik, poiste tavapärane mõnus ja vahetu suhtlemine kaugemal olijateni ei ulatunud ning sestap jäid nad piknikku pidavate inimeste taustamuusikuteks.

Tuulelõõtsutajad & Inseneride Meeskoor sai palju kiidusõnu. Ühendada niiviisi eesti koorimuusika ja rahvalaulu traditsioon on väärt idee.

Vaieldamatult kõige õnnestunumaks projektiks osutus kogu festivali parima etteaste teinud Paabel ja Meeste Vägi. Kõik laval pakutu oli põhjendatud, küps, professionaalne ja pärimusmuusikat aus hoidev. Kava kontseptsioon iseloomustas värvikalt eesti mehe ja naise omavahelisi suhteid.

Kui kontserti kuulasin, kerkis mu vaimusilma ette läbi Paabeli muusika ja eesti kultuuriruumi kasvanud puu. Selle juurtes on kasvamisrõõm, mida ammutatakse pärimusmuusikast, tüves on kooslaulu traditsioon, mis kätkeb olemise jõudu, ning okstes nüüdismuusika, mis sümboliseerib nägemise avarust. Kes iganes järgmist vabariigi aastapäeva kontserti ka ei lavastaks, peaks selle projekti kavva võtma.

Välismaa esinejatest oli vaieldamatult parim Violons Barbares, keda publik püsti seistes neli korda tagasi kutsus. Üks mu õppejõud arutles, et laval on viiendale mehele vaja väga head põhjendust, sest neljast teemaliinist piisab täielikult.

Violons Barbarese kolm meest mõjusid laval nagu suur rokkbänd, jäädes seejuures kõlapildilt puhtaks ja selgepiiriliseks. Julgen väita, et laval on juba neljandale mehele vaja väga head põhjendust.

Festival festivalis

Põhjendades, miks ta üht või teist ansamblit rohelisele lavale esinema lubab või ei luba, ütles Ando Kiviberg mõni aasta tagasi, et ta ei taha festivali festivali sees. Tänavune rohelise lava programm seda ometi oli, kuid kõige paremas mõttes.

Seal esinevatest noortest isikupärastest muusikutest õhkus kindlat teadmist, mida ja miks nad teevad, ning nad tegid seda märksa erinevalt sellest, mis kõlas suurtel lavadel: piirideüleselt. Suur osa esinenud kooslusi oli mingil moel seotud Viljandi kultuuriakadeemiaga, nõnda võinuks nende ülesastumist nimetada ka «akadeemilise» muusika festivaliks.

Suurima üllatusena kõlas laval kunagise ansambli Collage muusika. Collage kasutas esimesena Eestis levimuusikas regilaulu. Ka see punt koosnes muusikatudengitest, peaasjalikult džässi taustaga noortest. Üks tänavuse festivali lavastajaid, Maili Metssalu kommenteeris, et lavalt kuuldu oli päris Collage'ist parem.

Teine üllataja oli ansambel Midrid, kes esines ühe looga ka festivali avamisel. Need kolm laulvat viiuldajat on järgmisel aastal kindlasti juba põhiprogrammis.

Mis on autentne?

Ühel hetkel läks mul festivalil tuju ülimalt halvaks. Kuulates üht ja teist eesti esinejat, avastasin ühtäkki, et regilaulu lauldes ei peeta kinni põhiprintsiipidest, mida õpetavad Viljandi kultuuriakadeemias tudengitele Veljo Tormis, Celia Roose ja Lauri Õunapuu. On kaks võtet, mis panevad selle laulu voolama ja elama.  

Üks neist on leegajus ehk etteruttav sisseastumine värsirea lõpus, seda peaks tegema nii eestlaulja koorile kui koor eestlauljale. Teine tähtis võte on hingamine, mida eestlaulja teeb järellaulmise ajal, mitte fraasi lõpus, nagu meisse on juurutanud saksapärane koorilaul. See paneb regilaulu voolama, spiraalina ümber lauljate keerduma.

Küsimus ei ole pelgalt reeglite eiramises, vaid regilaulus oleva potentsiaali kasutamata jätmises. Teisalt on ehk autentsemgi, kui muusik hingab seal, kus tal õhk otsa saab, järgimata seejuures ühtegi reeglit.

Suurepärase elamuse sain reedeõhtusel sussisahistamisel, kus mängis ansambel VEM. Hea on kuulata, kui muusik ütleb, kust lugu pärit on ja kes seda varem on mänginud, ning oskab rääkida selle tausta kohta muudki värvikat. VEM on pühendunud pärimustantsumuusikale ning seadnud eesmärgiks mängida moel, et pillimehe ja tantsija vahel oleks dialoog. Ideaalis väljendub see impulssides, mida pillimees teadlikult muusikasse lisab ja millest inspireerituna tantsijad oma samme seavad.

Suurima õpitoaelamuse andis seto naiste- ja meestelaul oma erinevuse ja sarnasusega. Kahe traditsiooni erinevus väljendus juba puht visuaalselt.

Lava vasakul pool istuvad Liinatsuraq mehed olid riides kuidas juhtus: mõnel oli hame küll seljas, aga seegi festivalist kortsus ja määrdunud. Pisut loppis paistsid olevat mehed isegi, küllap olid nad laulnud hommikuni.

Lava paremal küljel oli platsi võtnud Värska naiste leelokoor — pealaest jalatallani seto rahvarõivas, selg sirge ja pilk süvenenud.

Nii on kogu meestelaulu traditsiooniga: see lihtsalt on, nagu on — valehäbita, aus ja argine. «Meestele on lauldes tähtis omavaheline harmooniline kooskõla,» kommenteeris setoleelo mees Paul Hagu, «naistele seevastu tekst.» Ehk võiks seda mõtestada nõnda, et mehed taotlevad seesmist, naised välist küllust ning terviku hoidmiseks on vaja mõlemat.  

20. pärimusmuusika festival näitas, et on kasvanud sisult küpseks ja vaimult suureks puuks, mis annab väge ja inspiratsiooni kogu tänapäevasele eesti kultuurimaastikule. Festivali järelmaik on mõtlikum ja kohalolevam kui varasematel aastatel. Naised olid naised ja mehed olid mehed ning see oli ilus.

Tagasi üles