OLEN PÕHIMÕTTELISELT nõus ajaloolase David Vseviovi 10. veebruari «Postimehes» öelduga, et praeguse kriisi põhjused ei peitu kaugeltki ainult ökonoomika vallas tehtud vigades, vaid kümnete aastate jooksul järjepidevalt kujundatud väärtushinnangutes. Samas ei nõustu ma tema üleskutsega tekitada uusi ülemaailmseid väärtustrende.
Asetan siinkohal rõhu sõnale «uusi». Pigem on teemaks vanade väärtuste ehk siis juurte juurde tagasi pöördumine.
Et probleemid tulenevad majandusest, on jälle põhjust vana hea majandusteooria juurde naasta. Seekord kriitilises võtmes.
LIGI SAJAND (alates Alfred Marshalli 1890. aastal ilmunud «Majanduse printsiipidest») on inimkonda haritud teadmises, et rohkem on alati parem kui vähem. Indiviidid maksimeerivad kasulikkust asjadest, mida nad tarbivad, ning ettevõtted maksimeerivad kasumit.
Cobb-Douglase funktsiooni najal on kõigi maade üliõpilased lahendanud optimeerimis- ehk maksimeerimisülesannet juba aastakümneid. Riikide valitsused maksimeerivat jällegi ühiskonna sotsiaalset heaolu, ehkki seda pole seni keegi suutnud ammendavalt defineerida.
Vajadused olevat alati suuremad kui võimalused neid rahuldada. See tähendab, et ressursid on piiratud. Ja jumal tänatud, sest muidu poleks minul ja teistel majandusteoreetikutel tööd ega leiba. Meil poleks kedagi õpetada.
Ahnus, soov kõike rohkem saada ja tarbida, on selles valguses põhiline maailma edasi viiv jõud. Sellest seisukohast on liisitud Hummeriga isand, tuunitud beib käevangus, justkui eduka ühiskonnaliikme võrdkuju.
EVI ARUJÄRV juhtis 13. veebruari «Eesti Päevalehe» lugejate tähelepanu sellele, et turunduse toel viib säärane ellusuhtumine lolluse, ahnuse, valelikkuse, kadeduse, pimeda usu, autoriteedikultuse ja lihtsameelse usaldavuseni. Süüdi olevat liberalism, mis jutlustab arukast inimesest suure algustähega.
Viimati nimetatus ei ole ma Arujärvega nõus. Liberalism tähendab individuaalset vabadust langetada (majanduslikke) otsuseid, nii õigeid kui valesid. Liberalism ehk vaba turg ongi selles mõttes õiglane ja efektiivne, et õiged (ratsionaalsed) otsused toovad kaasa preemia ja valed karistuse ning seda otse ja kiiresti.
Mida rohkem on valitsust, seda suurem on karistamatute hulk.
Nõus olen aga sellega, et turundus kui majandus- ja teadusharu on üks väheseid inimtegevuse valdkondi, milles tegevuse sisu on muu hulgas produtseerida valet. Seda muidugi poliitika ja juura kõrval.
Et poliitikud ja juristid (hariduse poolest ka mina ise) mind kohapeal ära ei lintšiks, ütlen: juristid ja poliitikud on ainukesed, kelle puhul kliendile valetamine tekitab ajuti vähem kahju kui tõe rääkimine.
Turundustegelaste puhul sellist õigustust ei ole. Eesmärk on kliendile ehk ostjale kaela määrida asju ja tegevusi, mida tollel ilmselgelt vaja ei ole. Vale pole seejuures mitte eesmärk, vaid vahend. Rämpsu reklaamimisele kuluvate ressursside arvel õnnestuks säästa suur osa Brasiilia vihmametsi.
TEINE KOHT majandusteoorias, mis vajaks ümberkirjutamist, on nobelist Robert Solowi majanduskasvu mudel, mis prevaleerib seniajani enamikus majandusõpikutes.
Kasvu ennast defineeritakse sisemajanduse kogutoodangu kasvuna elaniku kohta. See saab võimalikuks tänu säästude ja investeeringute toel kapitali kasvatamisele tööühiku kohta.
Kas või juba rohelisest mõtteviisist ja osooniaukudest lähtudes vihkan ma seda kohta oma loengukonspektis. Uut teooriat pole paraku veel kirjutatud.
Eestis on sisemajanduse kogutoodangu näitaja elaniku kohta umbes kaks korda madalam kui USA-s ning neli korda madalam kui maailma ühes rikkamas riigis Luksemburgis (kui offshore-Bermuda kõrvale jätta). Kas see tähendab, et elu Eestis on kaks korda halvem kui Ameerikas ja neli korda halvem kui Luksemburgis?
Kindlasti mitte. Tõestuse leiame ÜRO inimarengu indeksist.
2008. aastal 2006. aasta andmete põhjal avaldatud aruandes seisab, et parim elu on (praeguses kontekstis tuleb muidugi kasutada sõna «oli») hoopis Islandil. Luksemburg ei ole automaatselt esimene. Ka USA-s pole elu vereimejalikule liberalismile ja kõikvõimalike sotside vastuväidetele vaatamata kuigi halb. Eestis on elu indeksi põhjal otsustades parem kui Leedus ja Lätis, rääkimata Senegalist.
Huvitav, kui mina hoian oma lapsed ise, siis sisemajanduse kogutoodang ei kasva, kui ma aga palkan kellegi teise neid hoidma, sel juhul kasvab. Kui ma ise oma läbipõlenud lambipirni ära vahetan, sisemajanduse kogutoodang ei kasva, kui aga keegi teine vahetab, siis kasvab.
Paradoks. Aga just nii see rahvamajanduse arvepidamine käib. Oma metsast seljas välja tassitud kaminapuud ei kasvata rahvuslikku rikkust, tanklast ostetud aga küll.
Nii naudibki urbaniseerunud inimene keskküttesoojuses oma miljoneid maksnud katusekorteri rõdult hurmavat linnasiluetti. Lõuna-Eestis laguneva vanematekodu katuse parandamise asemel rassib ta raske raha eest fitness-klubis. Eluks ajaks võetud miljonilaenuga pappmajas kahemeetrise diagonaaliga lametelekat vaadates ununevad ehk eluasemelaenu ja liisinguintressid.
Lasteaia lõpuekskursioon tuleb teha vähemalt Lapimaale. Põhikoolilapsed peavad käima ekskursioonil juba Pariisis ja Londonis. Päkapikud ei too advendi ajal sussi sisse mitte pulgakomme, vaid mobiiltelefone. Võidab see, kel on surres kõige rohkem asju.
Esimese stressi saab pereisa ületunde tehes ja korraga mitut töökohta pidades — tarvis on ju raha teenida. Järgneb surfamine turismifirmade kodulehekülgedel, et teenitu kuskil varbaid soojas vees leotades ära kulutada, mis sest et seal on õlu soe, teenindamine halb ja iga ruutmeetri kohta tuleb kaks inimest. Raske raha eest oskab ka iga loll end hästi tunda.
SEEJUURES keedavad peaaegu kõik rikkad riigid, välja arvatud Island ja Iirimaa, end demograafiliselt seebiks. Üle ühe lapse ei saa ju pered endale lubada, sest siis ei jätku raha neid lõpmatutesse ringidesse ja klubidesse ning klassiekskursioonidele saata ehk teisisõnu, neile inimväärset elu kindlustada.
Tõsi ta on: iga tegemata laps võimaldab liisida suurema auto.
Samal ajal maksame pimedas usus hullumeelseid summasid kõikvõimalikesse pensionifondidesse, mille väärtus on finantskriisis olematuks kahanenud. Sama summa eest võiksime õige mitu last üles kasvatada.
Siis ei saabuks ka maailma lõpp, kui autolavka meie kodukülast enam läbi ei sõida või Eesti Post meile enam pensioni koduväravasse ei viitsi tassida. Kui kõik lapsed just maailma laiali või pätiks läinud ei ole, tuleb mõni neist ikka aeg-ajalt oma vana isa-ema vaatama ja aitab kaminapuud sisse tassida.
Internet ja infotehnoloogia revolutsioon toovad maailma meie tagataskusse. Võimalik on nii veebikaamera ees siivutusi teha kui perversseid seksuaalpartnereid otsida. Internetist saab alla laadida nii narkootikumide kui pommi valmistamise õpetust, aga ka lennuki ehitamiseks vajalikke jooniseid.
Uus aeg pakub uusi võimalusi, ent väärtused kujunevad aastatuhandetega.