Pärimeeter meeldis nii aias kui ka aia taga olijatele

Kõrge traataed näis veidi ahistav, kuid aitas viimastel aastatel kohati käest kippunud korra taastada. Ehkki pärimeetri pihta heideti ka kriitikanooli, leidus teisele poole aeda jäänutegi seas inimesi, kes selle heaks kiitsid. Foto: Kenno Soo / Sakala

Lõppenud Viljandi pärimusmuusika festivalil pälvis meeste kõrval tähelepanu üks teinegi folgi liige — pärimeeter. Ligi neljakilomeetrine piirdeaed oli välimuselt küll pisut hall ja kõle, kuid usin töö ja hool, mida ta juubelipeo õnnestumisse süstis, tegi temast vaat et selle kangelase.

Kuid pärimeeter ei muutunud rahva lemmikuks üleöö. Kaldun arvama, et esimesel folgiõhtul, mil ma teda esimest korda silmasin, olin nagu paljud pidutsejad tema suhtes üpris skeptiline. Folk, mis esindab vabadust ja loomingulisust, ei tundunud halli ja kõleda traataiaga kuidagi kokku sobivat.

Kuid pärimeeter ei püüdnudki boheemlastega ühte sulanduda. Ta oli konkreetne ning külm nagu aed ikka, aga ta polnud kuri. Pärimeeter lubas folgiplatsile kõik soovijad. Ole sa bemmivend, pintsaklipslane, pensionär või hipi, peole oled sa igati oodatud, kui sul on kehtiv pilet ning sa järgid reeglit, et vägijook ja söök ning ülemeelikud sõbrad tuleb koju jätta.

Oma tööd tegi aed turvameeste abiga kiirelt ja efektiivselt esimesest päevast alates. Viljandisse saabunud folgilised selekteeris pärimeeter nelja päeva jooksul kolme rühma.

Esimesse rühma kuulusid folgi patrioodid, kes olenemata sellest, kas platsi ümber on aed, vall või tulemüür, ei jäta peole minemata. Peaasi et esinejaid näeks!

20. korda pidu nautinud Toomas ja Siiri olid pärimeetri tööga rahul. «Meile meeldib, et siin on rahulik ning toidutänaval ei pea enam meeletult trügima.»

Miinuspoolele lisas Siiri, et aias polnud enam nii palju tuttavaid kaasa folkimas, sest kõik ei soovinud platsile pääsemise eest maksta. «Mõni linlane on ehk tõesti tusane, et peab vabalava nägemise eest tasuma 2 eurot, kuid mingis mõttes võib seda võtta ka kui pisikest maanteemaksu,» leidis ta.

Teise rühma kuulusid pühapäevafolkijad. Nemad ootasid melu, seltskonda ja kommuunielu. Esinejad polnud neile esmatähtsad ning pead murdsid nad pigem sissemineku üle. Kas osta pilet ning kui jah, siis milline?

Mõni soetas endale 2-eurose platsipileti ning enne päeva lõppu ei lahkunud. Kavalamad, kes ikkagi tahtsid liikuda alalt välja ja tagasi sisse, ostsid endale kõige odavama kontserdi- või telklapileti.

Leidus ka neid, kes otsusele ei jõudnudki ning folkisid aia vahetus läheduses. Teiste seas musitseeris seal Läti bänd Penguin Circus. «Et rohelisel laval esinevate artistide nimistu oli täis, mõtlesime, et esitame siin aia taga oma muusikat,» rääkis bändi liikmete tuttav Rebeka. Lätlanna lisas, et kuna sel korral oli festivali plats muutunud tasuliseks, polnud nad kindlad, kas üritavad pidu nautida ka teisel pool aeda.

Aia juures liikus ka kolmas rühm — asfaldil folkijad. Seal olid inimesed, kes pidutsesid, sest linnas oli folk. Nemad ei hoolinud rohelisest lavast ega esinejatest. Neile piisas ka hallist asfaldist ning kaasajaurajatest.

Neile oli aiatagune elu piisavalt põnev.

«Folk on üle Viljandi ning sellest osa saamiseks ei pea kohe sisse minema,» lausus Mikk, kes istus seltskonnaga Vabaduse platsil paikneva sissepääsu ees. Kuigi noormees polnud aiasisesest peost õhtul veel osa saanud, kiitis ta pärimeetri süsteemi. «See lahendus on hea, sest inimesed, kes tahavad reaalselt folki nautida, saavad selleks ühte kohta minna ning meie, kes me lihtsalt oleme peopanemisest huvitatud, võime ju siinsamas ka istuda.»

Kiitus ja pai imeaiale

Tõepoolest, pärimeetri kohta tuli kiitusi nii seest kui väljast, nii et ma ei imestaks, kui mõni isegi läks ja paitas seda ime­aeda.

Ülistussõnadeks oli põhjust. Kes korrakski aeda sisse sai, võis tõdeda, et üle pika aja ei koosnenud folgirahvas ainult noortest. Hilistel tundidel liikus seal ka palju vanureid, keskealisi ja lapsevankritega peresid. «Näe, seal on mu füüsikaõppejõud,» teatas reede südaööl minu kõrval istuv folkijast tudeng Roland.

Peoplatsi puhtuse üle nuriseda ei saanud. Esimestel päevadel lõppesid vabatahtlike koristusvahetused üpris kiirelt, sest prahti, mida koristada, lihtsalt polnud. «Koristamine oli kui pooletunnine jalutuskäik,» kirjeldas Minna-Triin oma neljapäeva- ja reedeõhtut.

Folgilised olid üpris kärmed enda tekitatud sigadusi likvideerima. Kui üks ülemeelik folgiline juhtus laupäeva öösel prügikasti ümber ajama, korjas ta silmagi pilgutamata kogu konteineri sisu kokku ja upitas prügikasti uuesti püsti. Nagu oleks keegi öelnud: ära tee, pärimeeter näeb!

Pärimeeter muutis lihtsamaks ka esmaabi töö. Punase Risti vabatahtlik Sille Puhu kiitis selle aasta folgilisi. «Inimesed tulevad häda korral ise meie juurde,» rääkis ta. «Folgilised pöörduvad esmaabisse kindla murega, mitte nagu varasematel aastatel, mil paljud noored käisid siin lihtsalt lollitamas.»

Puhu lisas, et folgi ajal raviti enamasti putukahammustusi, ville, kriime ja peavalu.

Teistsugused ummikud

Putukaid ei suutnud piirdeaed eemal hoida. Ka ummikute tekkimist ta ei vältinud, kuid muutis nende sisu. Enam ei takistanud laupäeva õhtul folgiliste kulgemist toidutänava ja Jaani kiriku esised hordid, vaid pärimusaia ees peatuvad inimesed. Teepervel musitseeris grupp, kes oli nii hea, et paljud lava suunas liikuvad folgilised lihtsalt pidid peatuma ja esinejatele kaasa elama või tantsima.

Nelja päeva jooksul tegi pärimeeter head tööd ning sellega nõustus ka festivali turvapealik Raido Nurk. «Eelmise aasta folgilised võtsid isu üritust korraldada, nii tulimegi välja pärimeetri süsteemiga.»

Tänavust folgimelu võrdles Nurk eelmiste aastate neljapäevaõhtutega. «Üksikuid purjutajaid aias leidus, kuid rüselusi ning probleeme ei tekkinud.»