Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/01/29/4949115t1h9eda.jpg)
/nginx/o/2012/07/25/1233890t1ha5ae.jpg)
Artikkel ilmus 26. juuli «Sakala» paberväljaandes
Kolmapäeva hommikupoolikul mängis Viljandi turul pilli ja laulis pime lõõtsamees. «Postipoiss» ja muud rahvalikud lood tõid turuliste näole naeratuse. Moosekandi kõrval lamas truu koer.
Vahva moosekandina on Rõngu mees Avo Paap juba aastaid Eesti eri paikades ja Helsingis mängimas käinud ning annetustest raha kogunud. Pimedaks jäi ta suhkruhaiguse tõttu 12 aasta eest ning lõõtsamängu asus õppima kümme aastat tagasi. Pärast pikemat haiglasviibimist oli tekkinud korteri üürivõlg ning noorena ansamblis kitarri mänginud Paap võttis vanaisa pilli ja otsustas tänavamuusikuna kätt proovida.
«Esimesed bassiõpetused sain Karksi-Nuia lõõtsamehelt Einar Treialilt, tema soovitas aina proovida ja edasi õppida,» meenutas moosekant. Kui kümme lugu olid selged, läks ta Tallinna, võttis linnavalitsuselt loa ning asus füüsilisest isikust ettevõtjana mängima Balti jaama tunnelis.
«Seal oleksin esimese hooga peksa saanud. Kerjused ütlesid, et kui ma minema ei lähe, löövad mul pilli puruks ja näo segamini,» meenutas Paap. Edaspidi on ta musitseerides annetusi kogunud turvalisemas paigas Tammsaare pargis.
Avo Paap laulab eesti keeles, aga enamik kuulajatest on välismaalased. Tihti on ta soomlastega koos rõõmsalt jämminud, kuid ette on tulnud ka teistsuguseid kohtumisi. «Kord üks mees tahtis, et tal õlle avaksin. Vastasin, et ma ei saa, olen ju pime. Siis ta võttis pudeli ja asus pilli nurga peal korki lahti kangutama. Et pilli päästa, kupatasin ta eemale,» jutustas muusik.
Et liikuda, on Avo Paabul auto ja isiklik abistaja Ülle. Tänu sellele saab ta mängimas käia Eesti turgudel ja laatadel. Nendel on tema sõnutsi märksa vahvam kui Tallinnas ühe koha peal, kus kostab enamasti vaid kontsaklõbinat. Laatadel ja turgudel on melu ja sõbralikud inimesed. «Kui elumehed hakkavad jommi jääma, siis ütlevad, et lase «Õllepruulijat» või muid lorilaule,» kirjeldas ta.
Viljandit peab Avo Paap mõnusaks ja rahulikuks paigaks. «Kord siiski oli üks müüja pahane. Ta ei olnud vist eriti musikaalne ning soovitas mul mõne teise turu otsida. Soovitasin talle sedasama. Ma ei sega ju kedagi — mängin paar tundi ja lähen edasi,» rääkis ta. «See-eest turu juhatajad on rahul. Tartu oma ütles, et tulgu ma ikka mängima.»
Oma esinemistel on lõõtsamees jutule saanud tuntud muusikutega, näiteks lõõtsameeste Juhan Uppini ja Aivar Teppoga, kes on talle ka näpunäiteid jaganud. Samuti on sõprust sobitanud Viljandimaa muusik Margus Põldsepp. Oma mänguoskusi on Avo Paap täiendanud Põlvas Heino Tartese lõõtsakoolis.
Kolm aastat tagasi otsustas Paap õppida selgeks kindlama ameti ning lõpetas Tallinnas pimedate massööride kooli. Nüüd käib ta soovijaid masseerimas ning nimetab end mobiilseks massööriks. Varem pikki aastaid Rõngu sovhoosis autojuhi ja varustajana ametis olnud mehe meelest on tööd teha tore. See aitab püsida rõõmsa ja tegusana ning unustada puuduv nägemine ja see, et 12 aastat tagasi siirdatud neer on lõpukorral.
Viljandi pimemassöör Harry Kare on vahel Avo Paabuga üheskoos lõõtsa mänginud ja ilmaasju arutanud. Kare sõnutsi on Paap esmapilgul tõsine ja vaiksevõitu, aga tegelikult väga sõbralik ja vastutulelik mees — tubli ja äärmiselt ettevõtlik.
«Ta käib ka pulmades ning sünnipäevadel esinemas. Avol ei ole mingit probleemi viis tundi jutti mängida ilma ühtki lugu kordamata,» kinnitas Kare. Ta lisas, et tõenäoliselt esineb Avo Paap tänavu Viljandi pärimusmuusika festivali vabal laval.
Viljandi turult lahkudes jääb kõrvu helisema pimeda muusiku laul: «Ja kui merelt tulen taas, hüüan rõõmsalt «Hollarii!» ja sul tasku pistan kingiks dollari!»