Pimedad massöörid veetsid lustakalt aega

Pime massöör Maarja Haamer tundis ennast hobuse seljas suurepäraselt.

FOTO: Peeter Kümmel / Sakala

Pimedate massööride üle-eestiliste suvepäevade üks naelu oli ratsutamine. Naabrusest pärit talutüdruk talutas hobust ja laagrilised said ükshaaval sõitmist proovida, saatjaks juhtkoerte vali haukumine.

Pimedad selgitasid muheldes, et koerad näevad hobuses suurt konkurenti, kelle eest tuleb peremeest kaitsta. «See on hobune. Ei ole vaenlane! Ainult natuke suurem kui sina,» kinnitas perenaine juhtkoerale nimega Hayli, lisades, et tavaliselt on loom äärmiselt sõbralik.

Vendlus rabamatkal

Juhtkoerad kannavad oma peremeeste turvalisuse eest alati hoolt. Näiteks kolme kilomeetri pikkusel matkal Parika rabas jälgisid nad väga hoolsalt, et pimedad laukaservale liiga lähedale ei satuks.

Venevere puhkeküla peremees Aare Priks ütles, et pelgas rabaretke hirmsasti, aga tegelikult oli nägijate abiga pimedaid juhendada lihtne. Nad liikusid kolmekesi reas ning olid üksteisele toeks. «Oli vahva näha, kui hästi nad tunnetavad raba ja selle õhku,» rõõmustas Priks.

«Õnneks valitseb meie vahel vendlus, mitte õelus,» laususid vaegnägijad ise.

Lustijate seas olid Eesti pimemassööride ühingu juhatuse esimees Margus Kiin, nägemispuuetega inimeste rehabilitatsioonikeskuse vastutav spetsialist Janne Jerva ning tavaraamatute pimekirja panemisega tegeleva mittetulundusühingu Helikiri juhatuse esimees Guido Tarraste.

Esmaspäevast reedeni peetud suvepäevadel olid pimedad massöörid kõikjalt Eestist ning kaks musta ja kaks valget juhtkoera.

Nagu ütles Kõo mees Lembit Roosileht, on truud loomad vaegnägijatele väga suureks abiks. «Suvepäevad on ka koertele, kes muidu on alati rakkes, suureks puhkuseks,» kinnitas ta. Loomad jooksid ringi, käisid paisjärves ujumas ning püherdasid õndsalt liivas ja murul.

Sunnitud suplus ja kiirabi

Roosileht tõdes, et päevakava oli väga tihe. Väikest esktreemsust saadi kohalikul paisjärvel kanuuga sõites, sest mõni sõit lõppes ümberminekuga. Vette pudenes enamik ka neist, kes trosside abiga üle järve tehtud ekstreemrada ületasid. Atraktsiooni läbimine nõudis suurt tasakaalu, vaid mees, kes harrastab pimedatele mõeldud võitluskunsti wing tsun’i, suutis selle viperusteta ületada.

«Mina jätsin ekstreemraja vahele — kõht oleks segama hakanud,» lausus muheldes Roosileht, keda kaaslased naljaninaks ja Liivimaa parimaks pimemassööriks nimetasid.

Üritust vürtsitas juhtum herilastega. Kord käis kiirabi kohal pimeda ja teisel korral nägija pärast. Mõlemad olid kohvitassist herilase alla neelanud ning allergilisena ohtu sattunud. «Pimedad läksid kiirabile vastu ja pärisid: kas teie olete vilkuriga masin,» meenutas Roosileht.

Kuulati loengut ravimtaimedest ja küünte hooldamisest. Et paljud pimedad on suhkruhaiged, on pediküür väga oluline. Psühholoog rääkis esoteerilistel teemadel ning jagas näpunäiteid enda ja klientidega hakkama saamiseks.

Oli näomassaaži kursus, toimusid massaažiloengud, sel alal võeti üksteiselt mõõtu, muditi teineteist ning jagati kogemusi. Majutuskohtade vahel liikumiseks olid osalistele juhatuseks pandud teele lindid.

Janne Jerva märkis, et laagris on ka hiljuti nägemise kaotanud pimedad, kes saavad teiste kõrvalt õppides kogemusi ja tuge ning mõistavad tänu sellele, et ka nägemiseta on võimalik edukalt hakkama saada.

Lembit Roosileht jutustas, et õhtuti käis kõva tants, laulmine ja kitarrimäng, ujuti ja käidi saunas. Nii mõnigi linnast saabunud laagriline vaimustus maaõhust ja vaikusest.
«Hea meelega võtaksin siia sissekirjutuse. Lasnamäele on lausa trots tagasi minna,» nentis üks daam naljaga pooleks.

Mõnel tema kaaslasel õnnestubki Veneverre edasi jääda, sest kohe algab selles paigas pimedate sportlaste laager. Seal harrastatakse alasid, mis on pimedatele kohandatud, näiteks püssi lastakse hääle juhendamisel, kabe- ja malelaud on süvenditega, võrkpall aga tekitab liikudes heli.

Tagasi üles