Essee: Teede pikkus ajas on võrdne

Katrin Johanson Foto: Erakogu

Küsimus, kes ma olen, tundub mulle väga raske. Määratleda end siin muutlikus maailmas ameti, ühiskondliku tegevuse, perekonnaseisu või isegi usu kaudu on väga piiratud.
Praegu töötan August Kitzbergi nimelises gümnaasiumis õpetajana. Olen olnud ametis ka rahvamaja juhataja ja ajakirjanikuna ning illustreerinud raamatuid. Loomult olen kõige rohkem siiski õpilane — hea, kui võiksin oma teekonna lõpus öelda, et suure algustähega.
 

Soovides teada, mil määral mõni teema inimeste meeli erutab, proovige saada ülevaadet, kui palju rahvas selle kallal hambaid on teritanud. Sisestasin otsingumootoreisse sõna «nali» paaris paljude ametinimetustega ning selgus, et õpetaja kogus selles koosluses rohkem vasteid kui poliitik, arst, kohtunik, politseinik, teadlane, müüja või autojuht. Üksnes vangivalvur ja president tegid talle pika puuga ära.

Kindlasti võlgnevad pedagoogid oma märkimisväärse populaarsuse Jukule, sellele igipõlisele vastandujale, kes toob talle omasel süüdimatul ja halastamatul moel nüüdisfolklooris esile targa narruse ja narri tarkuse. Minu silmis on see alati olnud tuum, mida koolis õppida ja õpetada. Kindlasti ei saaks ma eelmises lauses kasutada sidesõna «või», sest nendes tegevustes on rollid lahutamatult põimunud.

Aastaarvud, grammatikareeglid, teoreemide tõestus, valemid ja süsteemieetika moodustavad üksnes hädavajaliku kondikava, mille varjus peaks tuksuma teadmine, et kõike ei saa mõõta ühikutes ega allutada loogikale.

Kusagil horisondi taga paralleelsed sirged ristuvad, öelgu õpikud mida tahes. Nähtava maailma serval aimuvast punktist, kus raudteerööpad kokku ja seejärel teineteisest üle jooksevad, lendab edasi meie kujutlusvõime. Ja kui temagi tiivad enam ei kanna, jätkab teed usk.

Jah, loomulikult võib eelkirjeldatut nimetada silma- ja meelepetteks. On otstarbekas seda endale tunnistada, kuid sama tähtis on taibata, et alati saab näha ka teisiti. Viimase mõistmisest algavad nii sallivus kui himu avastada ja luua — inimeseks olemise alged.

Selliseid mõttekäike peetakse tihti humanitaaride või õilmitsevate kaunishingede heietuseks. Tõsi: kõik, mis jääb täppisteadustest väljapoole, loob soodsa pinnase kahtlase väärtusega spekulatsioonidele. Ometi on inimkonna helgeimad pead Pythagorasest Möbiuse või Gaussini näinud arvudest ja valemitest kaugemale.

«Loogika vastu patustamata ei jõua me kuhugi,» on öelnud Albert Einstein, kes sai koolipoisina sageli kehvi hindeid.

Ehkki jämedama koega, on vaimukaimad Juku-naljad mulle alati meenutanud zen-budistlikke jutukesi, mis annavad aimu maailma paradoksidest. Noore ja ebaküpsena leidsin end seisvat silmitsi vastuoludega, mida mu mõistus ei suutnud seletada. Hämaratel aladel, kus kaovad piirid filosoofia, usu ja tunnetuse vahel, on ohtlik rännata.  

«Kas mõistad, et mõni tee on teatud hetkest pöördumatu?» küsis minult kunagi mu õpetaja Lembit Peterson. Ta ei soovitanud midagi, lihtsalt vaatas pikalt otsa. Mina kuulasin, jätsin meelde ja tulin õigel ajal tervena tagasi. Kuid igatsus tolle tundmatu maailma vastu jääb minusse terveks eluks.

Juku-naljad on nagu kauge mürasegajaga kaja teeristil, kus küsid endalt, mis on päris ja tõeline. Tundub, nagu pruugiks vastuse saamiseks astuda vaid üks samm edasi, kuid kardad, et siis langeb nähtamatu sein ning lõikab su ära ja sellest maailmast, kus normaalsed inimesed söövad perega õhtust, rõõmustavad laste sünni ja kurvastavad lähedaste kaotuse üle; kus nad varastavad ja petavad, häbenevad ja teevad meeletusi, ohverdavad ennast idee nimel ja vaatavad televiisorist superstaarisaateid, armastavad ja viskavad nalja.

Nii olengi leidnud endale paiga Juku-anekdootides. See poiss on põhjus, miks ma töötan õpetajana. Oh, muidugi töötan ka pika puhkuse ja palga nimel. Suurem osa elust pole intellektuaalne udu, vaid arved, pidev rutt, bürokraatia, kuklasse hingavad kohustused ja vastutus.

Missioonitundest jahumine on mind alati ärritanud, sest tahes-tahtmata tekitab see seose sõnaga «misjonär». Kerkib küsimus, kelleks ma ennast õige pean, et võtan missiooni teiste inimeste suhtes. Peaaegu sama tähendusega sõna «kutsumus» meeldib mulle hulga enam, sest sellest kumab läbi vaimset ja emotsionaalset omakasu.
Töötan koolis sellepärast, et see on minu kutsumus, mitte missioon ühiskonna suhtes. Ma ei tee teenet teistele, vaid kasutan ise võimalust pidevalt õppida ja teenida ühtlasi elatist. Viimaseta ei käiks ma tööl üle kolme päeva.

Ent pelgalt sissetuleku, liiati nii kesise pärast, ei suudaks ma samuti kaua ametis püsida. Ometi alustan tänavu koolis kuueteistkümnendat õppeaastat. Mul on seljataga kaks põlvkonda õpetajaid, läbipõlemine ning neli aastat taastumist ja kogemuste kogumist teises ametis. Mul on alles kahtlused, head mälestused vahepealsest perioodist ning kiusatus pöörduda mõnele kergemale ja tulusamale teele. Mu ees on koostamata ainekavad ja taaskohtumine lastega, kes on meetrite kaupa mu närve söönud, igasse tööpäeva mõne nalja toonud ning mulle oma poolehoidu ja ehk isegi pisut armastust kinkinud.

Panen need kõik kaalukausile ning vaen hinda. Mida on minul anda? Tulemusrikkamail päevil tundub mulle, et teen oma tööd hästi, halvimatel lohutan end, et kui klassi ees poleks mina, seisaks siin ehk keegi veel hullem.

Mõtlen omaenda parimatele õpetajatele ning mulle meenuvad kunagise klassijuhataja irooniline vaimukus ja otsekohesus ning see, kuidas ta jagas meile teadmisi, mida nõukogudeaegne haridussüsteem taunis, viimast muidugi noil harvadel kordadel, kui arvas meid selle vääriliseks.

Hilisemast ajast tulevad õppejõududega vestlemisest kummalisel kombel meelde pigem pausid ja pilgud. Targemaks saades suudetakse pidada sõnatuid kahekõnesid.

Oleksin rahul, kui oskaksin panna lapsi aduma, et kõik on suhteline — et minu klassis istuvad Jukud vastaksid õpetaja käsule nimetada söödavaid seeni näiteks nõnda: nad kõik on söödavad, mõni lihtsalt vaid kord elus.

Kurvastaksin, kui nad vastaksid soovitusele vaadata õhtul kuuvarjutust küsimusega, milliselt telekanalilt see tuleb.

Oleksin õnnelik, kui märkaksin anda päästva hoiatuse noorele, kes on pöördumas liiga ohtlikule rajale. Nii nagu tehti kord minuga. Sellised hoiatused annavad mõnikord selget tunnistust, et kusagil paisub ja tõmbub kokku mõõtmatu universum, hingates nagu suur loom, et moodustuvad üha uued ja uued tähekogud ning tuhanded vabad lootusrikkad hinged rändavad Linnuteed pidi.