Terviseedendaja: reeglid olgu karmid

Elo Paap Foto: Elmo Riig / Sakala

Suitsetamist vähendada sooviv sotsiaalministeerium alustas hiljuti tubakapoliitikat karmistavate seadusemuudatuste ettevalmistamist.

Ühe meetmena on muu hulgas kõne all olnud võimalus keelata suitsetamine kõigi avalike hoonete ees.

Kuigi rahva seas on mõtet juba eos liiga karmiks nimetatud, peab Viljandi maavalitsuse terviseedenduse peaspetsialist Elo Paap mõistlikuks iga sammu, mis aitab vähendada Eesti inimeste tervist kahjustavat käitumist.

Elo Paap, milline on teie hinnang meie praegusele tubakapoliitikale? Kas see on juba piisavalt range või tuleks suitsetajaid veelgi tugevamalt pitsitada?

Minu arvamus on ühene: kõik, mis toetab tervist säästvat käitumist, on positiivne. Seega pean ka tubakapoliitika karmistamist õigeks.

Seega olete ka seda meelt, et avalike asutuste ukse ees peaks sigareti läitmine olema keelatud.

Igal juhul. Meil on endal maavalitsuse ees ilmekas näide: siin kiputakse sageli suitsetama. Mõelge, mida tunnevad need, kes tulevad majja koos titaga, et talle nime panna, ning peavad esimese asjana minema läbi suitsetavate üliõpilaste või muidu toredate inimeste spaleerist. See ei saa olla meeldiv!

Fakt on see, et passiivne suitsetamine on tervisele väga ohtlik. Hingamine ei ole vabatahtlik tegevus ja inimestel tuleb seda arvestada. Kavandatav seadusemuudatus minu meelest seda just taotlebki.

Samal ajal on käinud jutud, et asutustes võiks keelata ka suitsuruumid, olgu seal korralik ventilatsioon või mitte. Mida sellest arvata?

Kui tegemist on nõuetele vastava suitsuruumiga, ei näe ma probleemi. Kui selline koht on juba kord sisse seatud, võiks ta seal minu pärast ka edasi olla. Teisi inimesi see ei kahjusta. Meil on vaba maa: kui inimene on valinud elu koos tubakaga, on see tema enda valik. Peaasi et teised ei peaks selle pärast kannatama.

Aga võib-olla oleks üldse mõttekas kogu saba korraga raiuda ning kõikjal avalikes kohtades suitsetamine ära keelata.

Võib-olla tuleks seda tõesti kaaluda. Mulle näiteks meeldivad väga need USA osariigid, kus on tänaval suitsetajatele klaasist kabiinid üles pandud. Mida ebamugavam see tegevus on, seda rohkem mõeldakse, kas seda on üldse mõtet teha. Kui mina oleks ettevõtja ja minu firmas suitsuruumi veel poleks, ei kavatseks ma seda mingil juhul ehitada.

Selles, et suitsetamist tuleb piirata, näikse ühiskond kokku leppinud olevat. Seega on minu meelest küsimus selles, kust jookseb mõistlikkuse piir. Kui kaugele me minema peame?

Eks me pea siinkohal lähtuma rahva tervist kajastavast statistikast. Kui meie inimeste haigestumist peegeldavad numbrid poleks nii kohutavad, kui need praegu on, poleks ehk tõesti tarvidust järgmisi samme astuda.

Millised on teie viimase aja tähelepanekud laste suitsetamise kohta?

Praeguses kontekstis ma seda teemat eriti ei puudutaks. Öeldakse, et see on püsinud üsna stabiilsena, võib-olla on tüdrukute seas täheldatav mõneti tõusev trend.

Minu arvates on kõige kurvem see, et me ei jõua oma sõnumiga paljudesse kodudesse. Seepärast tuleb loota, et kui avalikus linnaruumis on nõuded väga karmid, jõuab mõistmine tasapisi ka koduseinte vahele.

Küsigem lasteaiakasvatajatelt, milliseid lapsi neile hommikuti tuuakse — nad on nagu väikesed suitsuvorstid! Teisisõnu elavad nad pidevalt paksu suitsuvingu sees. On ette tulnud sedagi, et laps on saanud oma vanemate tossutamisest mürgituse ning vajab erakorralist arstiabi.

Aastaid tagasi, kui tubakaseadus karmimaks läks, oodati suitsetajate arvu suurt kahanemist. Põhimõtteliselt see nii ka läks, eriti haritud inimeste seas, aga kokkuvõttes polnud vähenemine siiski nii järsk, kui taheti.

Seega on põhjust teema uuesti üles võtta küll.