Folgi algus: kilekotitäis raha kirikuõpetajale

Ehkki korraldajaid oli algusaegadel mõistagi veel, jäi põhiraskus kahe mehe, Ando Kivibergi ja Raivo Sildoja (pildil) kanda. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kui Raivo Sildoja poeg Uku ja Ülle Jantsoni tütar Lotta hakkavad viiulil ja kitarril mängima üht vana lugu, süveneb Raivo muusikasse nii, et pea noogutab loo taktis. «Nemad on pärimusmuusikute uus põlvkond,» ütleb ta pillide vaikimise järel.

Raivo Sildoja on käinud Islandil õpetamas ja teinud oma pillikojas pille, sügisel võtab ta vastu Mooste kooli õpetaja ameti. Teistest pärimusmuusikutest eristab teda üks suur tegu: ta oli Viljandi pärimusmuusika festivali algatajate seas ja korraldas folki viis aastat.

Raivo Sildoja, kuidas te Ando Kivibergiga 20 aasta eest folki tegema hakkasite?

Olime Andoga hea meeskond. Tema on olnud kogu aeg suurte ideede mees ning tänu suurtele ideedele ongi see festival nii kaua kestnud ja nõnda tuntud. Algusaastatel läks mõttelend ehk isegi liiga kõrgeks, kippusime mõtlema praeguse festivali mõõtmetes. Mina olin siis see, kes oma talupojatarkusega Andot sabast tagasi sikutas.

Alguse juures oli muidugi rohkem inimesi, aga kujunes niimoodi, et esimesed paar aastat oli korraldamine põhiliselt meie õlgadel.

Esimesel aastal müüdi ka pileteid. Hiljem otsustasime piletid kaotada, sest rahvamuusika eest ei oldud Eestis veel harjunud maksma: see oli olnud taidlus! Mõtlesime, et inimesi tuleb harjutada rahvamuusikat kuulama ja sellistel kontsertidel käima.

Mõne aasta oli festival tasuta, aga siis ei saanud enam niimoodi jätkata, sest kutsusime välisesinejaid ja neile tuli ülesastumise eest maksta.

Kas esimestel aastatel valitseski folgil enamjaolt sponsorlik naturaalmajandus?

Esimestel festivalidel olid põhilised esinejad meie teistel festivalidel kuuldud ja leitud sõbrad. Et honorari ei makstud, püüdsime teha nende olemise siin mõnusaks. Neid toideti kolm korda päevas, magamiskoht oli samuti meilt. Esinejatele olid ette nähtud päevarahad, isegi õlletalonge anti. Karksi õlletehas oli sponsor.

Hommikul kell pool viis sõitsime Aleksander Sünteri vana autoga piimakombinaadi ukse taha. Seal olid meile kastidega valmis pandud juust, piim ja koor. Leivakombinaadist saime leiba, saia ja saiakesi. Korjasime toidu kokku ja viisime ööbimiskohta. Tüdrukud tegid hommikusöögi ja kui pillimehed ärkasid, oli eine olemas.

Väga suur osa selles, et festival elama jäi, oli algusaastatel kohalikel ettevõtetel ja toetajatel. Leidus ka neid, kes andsid meile raha tingimusel, et me neid reklaamides ei nimeta, sest kartsid, et muidu tekib küsijaid palju.

Kas on veel meeles, kes oli esimene välisesineja?

Ma arvan, et Ain Haas — väliseestlane, kes mängis torupilli ja kannelt. Järgmisel festivalil olid juba Johansonide sõbrad iirlased ja vist ka üks leedu ansambel.

Johansonide kutsutud sõbrad esinesid öösiti Jaani kirikus. Need olid legendaarsed kontserdid, kuhu oli raske sisse pääseda. Inimesed lihtsalt ei mahtunud ära.

Esimese Jaani kiriku kontserdi eel oli meil tolleaegse õpetaja Jaan Tammsaluga kokkulepe, et viis protsenti piletitulust annetatakse kiriku toetuseks. Kuulamas oli väga palju rahvast. Inimesed seisid sõna otseses mõttes ühe jala peal.

Järgmisel päeval läksime kirikule kümnist viima. Panime raha suure kilekotiga õpetaja lauale ja ütlesime, kui palju seal on. Jaan Tammsalu jäi nõutuks ja küsis, miks nii palju. Vastasime, et see on viis protsenti piletitulust. Tammsalu lausus: «See ei ole võimalik. Minu kirikusse ei mahu nii palju inimesi.»

Kuidas suhtus Viljandi kultuurikolledž sellesse, et tudengid niisugust festivali tegid?

Enn Siimeril oli rahvamuusika alal väga hea koolitus: Laidoneri platsi majas asusid rahvamuusikute õppeklass ja tema kabinet kõrvuti ning vahesein eriti heli ei pidanud. Nii et kui me seal kooli tarvis pilli mängisime, oli Siimer sunnitud seda kuulama hommikust õhtuni.

Kui tõsiselt rääkida, toetasid kolledž ja toonane rektor meid väga.