Meie perel oli suur heameel vaadata 2. märtsil Ugala etendust «Kolm meest paadis». Valmistusime teatrisse minema jalgsi ning teadsime, et selleks tuleb küllalt aega varuda. Andsime endale aru, et oleme pensioniealised inimesed ega saa noorte inimeste kombel väledatele jalgadele loota.
Niisiis asusime teele ligi tund aega enne etenduse algust. Peagi veendusime, et õigesti tegime, sest vastasel juhul oleksime hiljaks jäänud.
Elame Oru tänaval ja tavalises olukorras oleksime pärale jõudnud umbes pool tundi enne etenduse algust. Sedapuhku polnud see võimalik.
Esiteks oli tükk tegemist, et Oru tänavalt raekojani jõuda, sest tee oli suures osas jääs. Edasi pidime käima lausa sõiduteel, sest jalakäijate tee polnud kasutatav.
Imelik küll, aga Viljandis on see täiesti tavaline, et sõiduteed on puhtad, kõnniteed seevastu kaetud jää ja lumega.
Ka Kauba tänava läbimine osutus ohtlikuks. Kiita saame vaid ühe punastest tellistest maja omanikku või kojameest, kes oma kõnnitee korralikult puhtaks oli rookinud. Mida mõtlevad ülejäänud?
Täielik kannatuste rada algas maavalitsuse hoone juurest, sest sealtpeale kulges tee allamäge. Kõnnitee oli algusest lõpuni ja servast servani nagu liuväli. Et mitte kukkuda, olid teatri suunas tõtanud inimesed tee kõrvale hangedesse tallanud kitsa raja, kuid ka sedamööda oli üpris raske edasi jõuda.
Nii jõudsimegi teatrisse napilt enne etenduse algust, olles suurest pingutusest ihupesu niiskeks saanud.
Tahaksime teada, kas mõni linnavalitsuse ametnik on üldse midagi ette võtnud, et tagada iga ilmaga sellel teelõigul, mis kujutab endast vaid murdosa kõigist Viljandi kõnniteedest, jalakäijatele elementaarsed liikumisvõimalused ja ohutus. Mida on tehtud selleks, et korrale kutsuda kõnealuseid teid haldavaid füüsilisi või juriidilisi isikuid?
Loodan siiralt, et minu väike märgukiri ajalehes annab mõtlemisainet nii mõnelegi ametimehele või -naisele.