Metsa minnes ei tohi ennast üle hinnata

Metsas olles tuleb vältida liiga julgeks minemist, vastasel korral on lihtne ära eksida. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Et metsas orienteeruda ja seal edukalt toime tulla, on tarvis end ette valmistada ja hoiduda liigsest julgusest.

Kätte on jõudnud aeg, mil politsei saab teateid metsa eksinud inimestest. Eelmisel neljapäeval kaotasid Valgamaal õige raja lausa kaks inimest: Hummuli vallas läks koduteel kaotsi 80-aastane naine, Helme vallas Koorkülas aga 59-aastane mees. Mõlemad juhtumid leidsid õnneliku lõpu.

Kaitseliidu Sakala maleva staabiülem kapten Marek Susi ütles, et mets on sõber, mitte vaenlane, kuid teatav aukartus peaks selle suhtes siiski säilima.

Eksitakse liigse julguse pärast

Marek Susi rääkis, et peamine põhjus, miks metsas ära eksitakse, on liigne julgus.

«Täiesti tavaline sündmuste käik on selline, et inimene hakkab usinasti marju ja seeni korjama ning üksnes aimab, kuhu poole tee jääb,» kõneles ta. «Päike liigub, korjamise ajal keerutatakse ennast palju ja kõnnitakse edasi ning nii võib aimamisega lihtsasti mööda panna.»

Eriti lihtsasti võib ära eksida siis, kui metsas läheb hämaraks. «Pimedas näeb mets hoopis teistmoodi välja,» sõnas Susi.

Hätta võib jääda ka siis, kui muidu tuttavat rada pidi liikudes valitakse pisut teine trajektoor arvestusega, et ühel hetkel jõutakse ikkagi samale kohale, kus varem on käidud. Võib aga juhtuda, et tuttav koht tundub teise nurga alt lähenedes võõras.

Vanemad inimesed jätavad Susi ütlemist mööda arvestamata ealiste iseärasustega. Nii võidakse ühel hetkel keset metsa olles avastada, et jõud on täiesti otsa lõppenud. Tihti juhtub ka seda, et saadakse kukkudes viga ega suudeta enam ise hakkama saada.

Ettevalmistus on väga tähtis

«Kõik algab planeerimisest,» toonitas Marek Susi metsaminekust rääkides. Võõrasse kohta suundujal soovitab ta enne endale kaardi abil hästi selgeks teha, kuhu tuleks minna. Sama tähtis on lähedastele oma käimistest teada anda. Kindlasti tuleb öelda, kui kaua ära olla plaanitakse. See võib muutuda otsustavaks just siis, kui inimest on vaja otsima hakata.

Susi ütles, et metsa minnes tasub kaasa võtta laetud akuga mobiiltelefon, kompass, tikud, mõni soojem rõivaese, taskulamp, nuga, vihmakeep või kiletükk ning joogipoolist.

«Selline pakike ei ole kuigi suur ja seda pole keeruline kaasa võtta,» sõnas ta.

Juhul kui inimene on eksinud ega leia enam tuttavat teed, on kaks võimalust: otse edasi liikuda või paigale jääda. Susi rääkis, et kui valitakse esimene variant, tulevad kasuks mõningased orienteerumisoskused. Suunda aitavad tajuda sihid ja veekogud, mis ristuvad varem või hiljem mõne suurema teega või juhatavad asustatud punkti.

Kõrvad tasub lahti hoida — ehk õnnestub taamalt inimtegevuse helisid kuulda. Loomi pole Susi kinnitusel vaja aga ülemäära karta, sest enamasti hoiavad nood inimesest eemale.

Paigale jäädes tuleks aga leida varjuline koht ning kui võimalik, lagedamal platsil endast märku andmiseks lõket teha. Muidugi tuleb jälgida, et sellega metsa põlema ei pandaks.

Helistamisega ei tohi viivitada

Eksimiste hooaja alguse puhul saatis politsei- ja piirivalveameti Lõuna prefektuuri pressitalitus eelmisel nädalal laiali nõuanded, kuidas laanes õigel teel püsida ning mida teha, kui see on siiski kadunud.

Lisaks eespool mainitule rõhutati teates, et eksimise kahtluse korral ei tohi viivitada hädaabinumbrile helistamisega. Samuti tuleb mobiiltelefoni akut hoida ning tarbetute kõnede tegemist vältida.

Eksinu ei tohi paanikasse sattuda, sest siis ei suuda ta päästjatele anda selgeid ja arusaadavaid juhiseid. Arvestama peab ka seda, et suurema otsinguoperatsiooni korraldamine võtab oma aja.

Kui aga inimene jõuab iseseisvalt metsast välja, tuleb tal sellest kindlasti lähedastele, päästeametile või politseile teada anda.