Rannavalvur hoiab suplejatel silma peal, seob haavu ja plaasterdab

Eva Männigo Foto: Kennno Soo / Sakala

«Palun, kas teil plaastrit on?» uurib vetelpäästjate juurde liibanud verise varbaga rannakülaline. Kõige sagedamini vigastatakse suvel järve ääres just jalgu ja rannavalvur oskab neil puhkudel esmaabi anda.

Suve algusest Viljandi järve ääres vetelpäästjana töötanud Eva Männigo räägib, et seni ongi päästjate poole pöördutud ennekõike väikeste traumadega ja paadilaenutuse küsimustega.

Esimene vetelpäästja tuleb hommikul kell üheksa. Kõigepealt vaatab ta ranna üle ja avab hüppetorni, sest öösel on see suletud. Seejärel mõõdab rannavalvur meetri sügavuselt vee soojust, märgib näidu suurele tahvlile ja sisestab andmed internetti. Vee temperatuur tuleb päästjal kindlaks teha vähemalt kaks korda, kell üheksa hommikul ja kaksteist päeval, kuid sageli märgib ta üles ka pärastlõunal kella kolmese ja õhtul kuuese näidu.

Kell üksteist saabub Viljandi järve tööpostile teinegi rannavalvur, kelle tööpäev lõpeb, kui kell südaööd kuulutab. Päästja ülesanne on jälgida ujujaid, kutsuda korrale lapsi ning vaadata, et paadiga sõitjad järgiksid järvel liiklemise reegleid. Kui vetelpäästjal on Paala järve valvekord, algab ta tööpäev kell kümme.

Kolm kuud rannahooaega

Suplusala on tähistatud oranžide poidega ja tavaliselt ujujad kaugemale ei kipugi. Erandi moodustavad millegipärast just linna külalised, kes ei pea veele märgitud piire millekski ja võtavad sihi vastaskaldale või tahavad ujuda bangalo juures. Märkidest kaugemale ujunuile sõidab vetelpäästja paadiga ligi ning palub neil tagasi pöörduda ja reeglitest kinni pidada.

Eva Männigo räägib, et sai vetelpäästjaks, olles kandideerinud sellele kohale CV-keskuses ilmunud kuulutuse peale. Tööandja õpetas päästjatele kursustel õiged võtted selgeks ja nüüd valvavad nad randa 31. augustini, mil suplushooaeg lõpeb.

Turvafirma Articard personalijuht Valeria Hametova lisab, et vetelpäästjatunnistuse saamiseks tuleb läbi teha viiepäevased kursused, mis annavad nii teoreetilisi teadmisi kui praktilisi oskusi. Enne ujumishooaja algust korraldatakse täiendusõpe neile, kel on tunnistus juba varasemast ajast.

«Et hoida oma vetelpäästjad vormis ja kontrollida nende oskusi, korraldame aeg-ajalt kohapeal väikese kontrolltöö. See annab meile kindlust, et meie vetelpäästjad tunnevad oma tööd ja oskavad erakorralises olukorras asjatundlikult käituda,» märgib Valeria Hameto-va.

Jahedus ja vihm hoiavad inimesed veest eemal. Sellistel päevadel kohtab järve ääres ainult neid suplejaid, kes käivad vees ilmast sõltumata. Inimtühjaks jääb rand siiski harva, sest siin on hea jalutada ja mänguväljakul saab turnida ka vilul päeval.

Päike ja palavus on tugevaimad magnetid, kuid rohkesti inimesi meelitavad randa ka suvevaheaja lastelaagrid ja spordivõistlused. Näiteks juunis treenisid meie järve rohekates voogudes kaks nädalat allveeujujad.

Vesi meelitab

Männigo ütleb, et tema töögraafikusse on sattunud kaks sooja päikeselist päeva. Siis kihas rand suvitajatest, seal oli suplejaid ja pallimängijaid, kostis hõikeid, kilkeid ja palli matsumist. Vihmapäevadel saab rannavalvur mahti sillalt kala püüda ja internetis uudiseid lugeda. Tõsi, kalaõnne pole tal veel olnud.

Rannas lehviv roheline lipp teatab, et vetteminek on tervele inimesele ohutu. Järve ääres mõjutab lipuvärvi valikut peamiselt veetemperatuur, sest ujujaid ohustavaid suuri tormilaineid siin ei teki. Igapäevast lipuheiskamist pole: plagu lehvib vardas olude muutumiseni. Kollane domineeris juuni keskpaigani ja andis teada jahedast, 16-17-kraadisest veest. Punase lipu puhul ei soovitata üldse vette minna.

Keskööl, kui vetelpäästja töö lõpeb, ei jää rand siiski valveta. Öisel ajal hoiab veel ja maal silma peal turvamees.

Täna algav pärimusmuusika festival tihendab rannavalvurite graafikut. Neil päevil on ametis kõik viis Viljandi vetelpäästjat: kolm päeval ja üks öösel ning üks Paala järve ääres.

Rannavalvuriamet jääb Eva Männigole suviseks tööks. Sügisel jätkab ta Vana-Võidus arvuti ja arvutivõrkude õpinguid.