Mis on kõrgtehnoloogia?

Arved Breidaks Foto: Erakogu

EESTI MAJANDUSPOLIITILISES mõtlemises on kinnistunud arusaam, et meie majanduse kasv saab edaspidi põhineda eeskätt kõrgtehnoloogilisel ekspordil. Seejuures pole paljudel selget ettekujutust, mida see tähendab ja kuidas selleni jõuda.

Kui küsida juhuslikult inimeselt, millised asjad tema kodus on kõrgtehnoloogilise tootmise produkt, kõlab enamasti vastuseks: arvuti, nutitelefon, LED-teler — lühidalt mingisugune elektroonikavidin. Et kümmekonna programmiga pesumasin, elektripliit või loodust säästva lakiga viimistletud kummut võiks pärineda samuti kõrgtehnoloogilisest tootmisest, ei mahu meie teadvusse.

Uute elektroonikatoodete turule tulek ja nendele loodavate rakenduste üha suurenev hulk süvendab arvamust, et sellel moodne majandus seisabki. Kõrgtehnoloogia tähendab tavamõistes midagi niisugust, mis vilgub ja piiksub, ning kui soovida, et majandus toetuks kõrgtehnoloogilistele sammastele, tuleks hakata millegi sellisega jõudsalt tegelema.

Tõsi küll, moodsad vidinad annavad nende loojatele kenakese kasumi. Ega asjata ole maailma kõige väärtuslikum firma Apple. See äri kasvab kiiresti ja sellest räägitakse palju, aga vaadates kodus ringi ja mõeldes oma tarbimisharjumustele, jõuame õige ruttu järeldusele, et meie igapäevane elu pole sugugi nii kõrgtehnoloogiline. Või siiski on?

KÕRGTEHNOLOOGIAST ON tekkinud lihtsustatud arusaam. Sellesse kategooriasse liigitame asjad, mille toimimise põhimõttest me eriti hästi aru ei saa: enamik inimesi pole võimelised kokku panema nutitelefoni ega personaalarvutit. Seevastu suvalise mööblieseme taolised tooted, mille valmistamine võiks olla meile jõukohane, liigitame tavaliste, teisisõnu odavate hulka.

Kui räägime millestki innovaatilisest, kõrgtehnoloogilisest ja kallist, peame järelikult silmas asju, mida steriilsetes ruumides valmistavad valget kitlit kandvad inimesed. See mulje pole küll vale, kuid vastab tõele ainult osaliselt.

Õigupoolest kohtame kõrgtehnoloogilisi tooteid palju tihedamini. Kuigi pealtnäha ei jäta kummut või juustukera eriti innovatiivset muljet, hindab see, kes on käinud moodsas mööblivabrikus või meiereis ja näinud seal kasutatavaid seadmeid, kõrgtehnoloogilisest tootmisest kujunenud arusaama ümber.

VÄIDAN, ET innovaatiline, ekspordile orienteeritud ja lõpptarbijale tootev mööblivabrik või juustutööstus on sama kõrgtehnoloogiline kui ükspuha milline mobiiltelefone või teisi elektroonikavidinaid komplekteeriv firma.

Vahest isegi rohkem, sest kui mööblitootja disainib toodangu ise ja müüb seda oma kaubamärgi all, on tema loodav lisandväärtus suurem kui globaalsele elektroonikatööstusele nimetut allhanget tegeval ettevõttel.

Sestap on tähtis, et me ei peaks Eesti majanduse teaduspõhiseks muutmisest rääkides silmas kitsalt info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonda, nagu tihtipeale juhtub, vaid tööstust tervikuna. Ka toiduaine- või mööblitööstus võib olla eesrindlik, kubiseda innovatsioonist, anda omanikele palju tulu, vajada kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu ja pakkuda inimestele konkurentsivõimelist palka.

Hoopis iseküsimus on, kuidas saavutada meie tööstuse suurem innovatiivsus. Enamik tööstureid soovib küll ettevõtet, mis pakub võimalikult kõrge lisandväärtusega kaupa, ent paraku ei ole nad pahatihti suutelised kinni maksma kallist tootearendust.

Loota saab siinjuures peamiselt kodumaistele kapitalistidele, sest võõrkapital on üldjuhul huvitatud üksnes meie tööjõust ja maksukeskkonnast. Eesti tööstust saavad innovatiivseks teha eeskätt Eesti ettevõtjad, mis ei tähenda, et nad kõik peaksid olema meie riigi sünnijärgsed kodanikud.

Praegu on nad enamjaolt veel allhankija rollis. Allhange pakub võimaluse ära elada: annab võileivale vorsti, kuid ei luba mõelda kaaviarile. Me asume globaalse kapitalismi toitumisahela keskkohas, olemata enam prügikala, kuid kuulumata ka röövkalade klassi.

ALLHANGE ON Eesti majanduse tähtis osa. Seda ei maksa alahinnata ega naeruvääristada ettevõtjaid, kes sellega tegelevad. Tähtis on hoopis muu: kas allhanketeenust pakkuv ettevõtja rahuldub oma positsiooniga või proovib astuda sammu edasi.

Allhange on üks võimalus jõuda välja originaaltoodete turule. Ettevõtja omandab välismaise tellija heaks töötades aja jooksul kogemused ja oskused, mis sünnitavad riskijulguse ja enesekindluse toel uue ja parema toote.

Teisalt pole midagi halba ka selles, kui jäädaksegi allhankijaks, globaalse tootmistsükli osaks. Inimeste riskitaluvus on erinev.

Kõrgtehnoloogiline tootmine ei sünni üheski valdkonnas iseenesest. Maailma suurima allhankijana tuntud Hiina muutub üha rohkem ja rohkem riigiks, kus pelga tootmise kõrval tegeldakse järjest enam tootearendusega; seal sünnivad lahendused.

See pole juhtunud järsku, vaid aastakümnetega — mitte revolutsiooni, vaid evolutsiooniga. Vaevalt meilgi teisiti läheb.