Lapsel on õigus kasvada peres

Kaia Iva Foto: Erakogu

Kõne, mille Kaia Iva pidas riigikogus 12. juunil õiguskantsleri 2011. aasta tegevuse ülevaate arutelul. (Lühendatud)

EESTI RATIFITSEERIS Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) peaassambleel 1989. aastal vastuvõetud lapse õiguste konventsiooni 1991. aastal. Laste õigusi kaitsva ja edendava lasteombudsmani kohustused lasuvad eelmise aasta kevadest õiguskantsleril.

2011. aastal läbiviidud menetluste kõrval pakuvad rohkem huvi õiguskantsleri kontrollkäigud asenduskodudesse, varasema nimetusega lastekodudesse, kuhu vanemliku hooleta lapsed on paigutatud institutsionaalsele hooldusele.

Kontrollkäikudel on õiguskantsler leidnud puudusi, mis seisnevad töötajate vähesuses ja ruumipuuduses. Arvan, et neid on suhteliselt lihtne kõrvaldada, küll aga kooruvad ülevaatest põhimõttelised küsimused.

Näiteks on õiguskantsler viidanud probleemile, et ühest perest pärit lapsed on paigutatud asenduskodus eri peredesse. Leian, et see on lubamatu. Teises näites on ühe pere lastest kaks asenduskodus ja üht hooldatakse peres. Õiguskantsler märgib delikaatselt, et tuleks toetada lastevahelise sideme säilimist. Pean viidet õigeks, kuid küsimus on laiem.

ÜLDJUHUL TULEKS õdede ja vendade eraldamist vältida. Selle nõude jäik rakendamine on põhjustanud olukorra, et kui soovitakse lapsendada või võtta peres hooldada üks või mitu ühe pere last, kuid mitte kõiki, on nad kõik sunnitud jääma edasi asenduskodusse.

Kindlasti tuleb teha võimalikult palju, et leida ja koolitada sobiv pere, kes oleks suuteline kasvatama kõiki ühest perest pärit lapsi. Ent on juhtumeid, mille puhul asendushooldust või lapsendamist vajavad neli, kuus või isegi üheksa õde ja venda. Mis on rohkem laste huvides: kas see, et neist mõni leiaks endale uue pere, või see, et nad kõik saaksid kasvada koos, ehkki mitte peres, vaid asutuses?

Leidub palju tõendeid, et institutsionaalne hooldus takistab lapsi iseseisvas elus, püsivate suhete hoidmisel ja perekonna loomisel toime tulemast. On vaja arutada, kuidas leida võimalikult paljudele pere, kuid ühtlasi säilitada ja tugevdada õdede ja vendade vahelisi perekondlikke sidemeid.

Siit tuleb ilmsiks omavalitsuste tähtis roll, sest üldjuhul on nemad asenduskodus kasvavate laste eestkostjad.

ÕIGUSKANTSLER ON oma ülevaates viidanud, et eestkosteasutus ei ole alati piisavalt hoolitsenud eestkostetava vara eest, paigutanud seda kõige õigemini või paremini ega nõudnud eestkostetava heaks välja elatist. Näiteid on teisigi. Arvan, et see teema on tähtis, kuid süsteemse nõu ja kontrolli abil on vara küsimusi suhteliselt lihtne lahendada.

Suuremaid probleeme näen laste elukohajärgse omavalitsuse sellises tegevuses, mis määrab eestkostetavate kasvukeskkonna ja arengu. Õiguskantsler on tuvastanud juhtumeid, mille puhul omavalitsuse esindaja ei ole kursis, kuidas laps asenduskodus elab ja areneb.

Seda, et kohustuslik juhtumiplaan on koostamata või uuendamata, on kinnitanud mitu asenduskodu, kus olen viimasel aastal käinud. Mõistagi on omavalitsuste suhtumine erinev.

Tean, et üks kolmeaastane laps eraldati perest ja paigutati asenduskodusse. Ema kirjutas temast loobumise avalduse, kuid see jäi aastateks kellegi sahtlisse. Terve ja tragi laps veetis kuus aastat asenduskodus, kusjuures kolmeaastane leiaks endale kiiresti pere, kes ta lapsendaks. See laps võeti perekonnas hooldada kuus aastat hiljem.

JUHTUB SEDAGI, et omavalitsus seab eestkosteasutusena takistusi, et laps ei jõuaks peres hooldamisele ega lahkuks asenduskodust, sest siis kaoks asenduskodu eelarvest riiklik pearaha. Need üksikjuhtumid on leidnud lahenduse, kuid on ometi alarmeerivad näited. Neil lastel ei ole peret, kogukonda või sotsiaalset võrgustikku, kes nende õiguste eest seisaks, on ainult eestkosteasutus — omavalitsus, kust nad pärit on.

Ma ei taha väita, et kõigi 1200 Eesti asenduskodudes kasvava lapse nimel ei pingutata piisavalt. Üldjuhul teevad eestkosteasutused kõik, mis nende võimuses.

Paljud vanemliku hooleta lapsed lapsendatakse või võetakse perekonda hooldada. See pole etteheide asenduskodudele — neis tehakse enamasti väga head tööd —, kuid olen veendunud, et lapse õige kasvukeskkond on toimiv pere, isegi kui see pole tema bioloogiline pere.

Riik, omavalitsused ja kolmas sektor peavad tegema süsteemset koostööd, tagamaks igale lapsele võimaluse kasvada peres. Kui see pole võimalik bioloogilises peres, siis vähemalt uues, professionaalse ettevalmistuse saanud peres. See on lapse õigus.

Seepärast on mul hea meel, et õiguskantsler jätkab kõnealuse teema uurimist ning 2012. aasta eelisvaldkond on asenduskodudes kasvavate laste õiguste kaitse. Tänavu peab valmima analüüs, millest kooruvad loodetavasti ka tegevuse ja poliitika kujundamise üldisemad soovitused.