Vanamuusikafestivali päevikut sirvides

Festivalil öökontserdi andnud Una Corda on ainulaadse koosseisuga, sellesse kuuluvad kolm paljukeelset pilli: harf, kannel ja klavessiin. Fotol on trio kandlemängija Kristi Mühling. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kuus päeva kestnud Viljandi vanamuusikafestivali programmi mahtusid nii dramaatilised hetked kui ka õrn lüürika.

Soliidsesse ikka jõudnud muusikapidu ei ilmuta mingeid väsimuse märke.

10. juuli

See oli kõige sündmusterikkam päev. Kõigepealt korraldati sümpoosion teemal «Vanamuusika maailmas».

Schola Cantorum Basiliensise õppejõud Conrad Steinmann tõi oma ettekandes esile Šveitsi kultuuripoliitika vasturääkivuse: ehkki Baselis asub maailma tuntumaid vanamuusika õppeasutusi, on sellel Šveitsi ühiskonnas väike kõlapind. Vanamuusika festivale peetakse seal vähe, eriti võrreldes Saksamaaga.

Baseli õppeasutuses on paarsada üliõpilast, kellest kolmandik on väljastpoolt Euroopat. Seal püütakse hoida loomulikku tasakaalu muusikaturu ja muusikahariduse vahel. Vabakutselise elu pole kerge: muusikud peavad võitlema ja end tõestama, et jõuda väärikatele festivalidele, seetõttu on nende tase kõrge.

Tšaikovski-nimelise Moskva konservatooriumi flöödiprofessor, ajaloolise ja moodsa muusika interpretatsiooni fakulteedi dekaan Oleg Hudjakov kõneles, et sealses õppeasutuses on võetud aluseks tänapäevase pillimängutehnika omandamine ning alles seejärel õpitakse varajase muusika stiile. Seal valitseb seisukoht, et vanamuusika ei tohi pakkuda nišši neile, kes ei oska pilli mängida.

Mina tegin ettekande teemal «Vanamuusika Eesti aastatel 1930—2012». Elevust tekitas mõni fakt, mis puudutas sõjaeelse Eesti kokkupuuteid varajase muusikaga.

Raho Langsepp rääkis ida ja lääne muusika seostest. Ta rõhutas, et Aasiast peaksime õppima eeskätt oskust helisid väärtustada ja mõtestada: nendes kultuurides on see selgelt ja metoodiliselt välja arendatud.

Lilian Langsepa sõnul ei ole varajane muusika enam omaette haru, vaid on muutunud muusikaelu loomulikuks osaks. Need, kes on õppinud vanamuusikat, mõistavad avaramalt ka teisi kultuuriilminguid. Seejärel kuulasime Lilian ja Raho Langsepa võluvas esituses hiina muusikat vastavatel instrumentidel.  

Viljandi Linnakapell, kes tähistas möödunud sügisel 40. tegevusaastat, mängis sümpoosioni lõpetuseks renessansi tantse ja kantsoone. Kontserti elavdasid kapelliga koos esinevad Viljandi muusikakooli õpilased, kelle hulgas oli muide kaks festivalide algataja Tõnu Sepa lapselast.

Conrad Steinmanni flöödiõhtu järel võrdles mu hea kolleeg seda maitseainete riiuliga: «Igast toosist tuli midagi vürtsikat ja eksootilist, aga kartulit ja sousti ei pakutud.» Tõepoolest: kontsert koosnes tavapärase mitmeosalise sonaadi asemel põhiliselt efektsetest lühipaladest. Publikule demonstreeriti plokkflöötidel, flageoletil, salamuril ja aulosel kõikvõimalikke mänguvõtteid.

Steinmann suudab publikut nii jäägitult köita, et kõik kuulavad justkui hüpnotiseeritult. Kuulama peab siiski täie tähelepanu ja terava kõrvaga, sest mõni heli on vaiksemast vaiksem.

John Dowlandi ja Jacob van Eycki lugude kõrval esitas muusik šveitsi, kreeka, bulgaaria ja süüria rahvalaule ning oma loomingut. Ta on osav karakterite looja, eriti hästi õnnestusid tal nutvad kujundid bulgaaria rahvalaulus «Placi, placi».

Rohkearvuline publik näitas, et Conrad Steinmannist on saanud viljandlaste lemmik. Flötist esines festivalil juba kolmandat korda, eelmisel aastal käis ta siin koos oma ansambliga Diferencias.

11. juuli

Eric Ericsoni kammerkoori kontsert Fredrik Malmbergi dirigeerimisel oli festivali tipphetk. Sellest saadud muljeid arutati kuluaarides veel mitu päeva. Kava raamisid Bachi motetid, keskel kõlasid hispaania renessansi laulud ja rootsi XX sajandi helilooja Sven-Erik Bäcki (1919—1994) teosed. Viimastes oli tunda helilooja iidoli ja nimekaimu Bachi mõjutusi XX sajandi isikupärases helikeeles.

Kõige enam vaimustasid kuulajaid Bachi ülikeerukad motetid. Koor (õigupoolest 16-liikmeline solistide ansambel nagu barokile kohane) esitas muusikalise jutustuse, millest ei puudunud haaravad dramaatilised hetked ega õrn lüürika. Kollektiivi värvipalett ja dünaamiline diapasoon on laiad ning kõla tüsedam ja sügavam kui Eesti filharmoonia kammerkooril. Pärast kahte lisapala oli kirikutäis kuulajaid lummatud, rahvalikus laadis rootsi suvepsalm tõi nii mõnelegi pisara silma ning süvendas rahu- ja õnnetunnet.

12. juuli

Kas Ungari riiklik folkansambel sobinuks paremini folgi või varajase muusika festivalile, on vaieldav küsimus. Mulle meeldisid ungarlased kahel põhjusel: nad esitasid muistseid talupoeglikke tantse vanade viiside saatel ja nende tantsuline väljaõpe ei olnud balletipärane, vaid tulenes rahvatantsust.

13. juuli

Taas eredad elamused. Moskva flöödisolist Oleg Hudjakov ja pianist Jelena Katšalova mängisid Haydni, Moschelese ja Beethoveni sonaate. XIX sajandi teisel poolel firmas J. M. Burger & C. Rinkelnacht valmistatud flööt sobis Haydni sonaadis kõlaliselt imehästi haamerklaveriga. Beethoveni teoses viiulile ja klaverile c-moll op 30 nr 2 (Drouet' seade flöödile ja klaverile) kasutati tänapäevast kontsertklaverit ning flöödi kõlajõud jäi selle kõrval nõrgaks.

Imetlesin Hudjakovi mängu: sellest õhkus erilist rahu ja enesekindlust, ent samas oli see tundlik ja ergas. Erakordselt hea oli pianist Jelena Katšalova, koos moodustasid nad suurepärase ansambli.

Öökontserdil mängis originaalne harfi, klavessiini ja kandle ansambel Una Corda — habras, hõbedase kõlaga, peen, intellektuaalne ja sensuaalne. Aida väikeses saalis oli kuulamas erakordselt palju rahvast, mistõttu õhku jäi väheks.

14. juuli

Klaaspärlimäng Sinfonietta esitas populaarse ja mitmekülgse kava barokist tänapäevani. Eriti meeldis mulle Edvard Griegi süidi «Holbergi aegadest» ning lisapalana mängitud Heino Elleri «Kodumaise viisi» ilmekas tõlgitsus. Seevastu Vivaldi «Concerto grosso op 3 nr 2» vajanuks peenemat baroklikku lähenemist.

Öökontserdil vaimustas Sofia Rubina ansambel kuulajaid džässilikus võtmes esitatud juudi rahvalauludega.

15. juuli

Noorteprojekti «Muusade lood» iseloomustas Piret Villem, kes osales etenduses Rakvere Kauri kooli õpilastega: «Pikad orkestriproovid ligi 20 loo õppimiseks olid tänu dirigent Neeme Punderile rõõmsatujulised. Koos musitseeris üle 60 mitmesuguses vanuses ja eri tasemega pillimeest, vanemad toetasid nooremaid. Arenesid mänguoskused ja saadi hindamatuid kogemusi nii koosmängust kui etenduse valmimise protsessist.»

Kokkuvõtteks võib öelda, et 30 aastat tagasi alanud festival on elujõulisem kui kunagi varem. Suur tänu muusikutele ja korraldajatele!