Pikk ratsasõit kurnas matkajaid ja hobuseid

Ratsaretk oli mitmele läbi Eesti matkajale, sealhulgas alpinist Alar Sikule üsna vaevarikas ja kurnas ka hobuseid. Üks loom vajus korraks isegi kokku.

FOTO: Kristjan Kaljund

Ehkki esimest läbi Eesti kulgevat matkarada proovival seiklejate grupil oli tulnud mõnes kohas vööni mülgastes rühkida, pidid nad Viljandimaale jõudes tunnistama: teist nii kurnavat lõiku kui Hüpassaarest Tõramaale pole seni olnud.

Öö «Sakala» teel asuvas Saeveski metsaonnis veetnud retkelised liikusid pühapäeva hommikul edasi juba äraproovitud viisil — jalgratastega. Luidete vahel polnud küll lihtne sõita, aga tõelised katsumused tabasid neid alles Hüpassaares, kus rattasadulad vahetati ratsasadulate vastu.

«Kuigi algus oli paljulubav, sai õige pea selgeks, et ettevõtmine pole lihtne,» kirjutas üks matkaline, ajakirjanik Kristjan Kaljund loodusegakoos.ee blogis. «Matkajuht Tõnu (Jürgenson — toimetus) laskis ettenägelikult hobusel endale varba peale astuda, mistõttu pääses sadulasse istumisest ning viidi autoga finišisse ennast tohterdama. Ka Alar (Sikk) ei olnud hobuste iseloomustamisega kidakeelne, aga paraku ei kannata enamik tema öeldut siin kirja panna.»

Hobune kukkus kokku

Oandust Iklasse ulatuva 370-kilomeetrise matkaraja loonud riigimetsa majandamise keskuse (RMK) juhatuse esimees Aigar Kallas «Sakalaga» vesteldes küll vandesõnu ei kasutanud, kuid nimetas Hüpassaarest Tõramaale Soomaa külastuskeskusesse ratsutamist senistest etappidest kõige kurnavamaks.

Kallase sõnul olid nad juba sõites arutanud, et Alexandre Dumas' romaanis «Kolm musketäri» sõideti ühe hobusega 20 kilomeetrit. Nende 22 kilomeetrit oli sellest isegi veidi enam.

Nagu selgus, oli nii pikk sadulas loksumine kogenematutele ratsanikele aeglasest tempost hoolimata väga väsitav ja neli tundi hiljem pärale jõudes tundsid nad end lausa läbi­klohmituna.

«Palava ilma ja parmurünnakute tõttu väsisid ka hobused,» kirjeldas Kaljund. «Mõni kilomeeter enne lõppu astus üks neist teepervele, ahmas paar suutäit rohtu ja vajus siis kõigist neljast jalast kokku, ratsanik seljas. Seetõttu talutas nii mõnigi matkaja oma ratsut retke lõpus käekõrval.»

Kallase ütlemist mööda ajas õnnetu suksu ennast küll kohe püsti, kuid nõrkenud looma säästmiseks pandi ta treilerile ja sõidutati tagasi koju Torisse.

Tsiviliseeritud Tõramaa

Aigar Kallas jutustas, et kogu matk on olnud füüsiliselt raske, sest vihmane suvi on muutnud nii mõnegi muidu mõnusa lõigu raskesti läbitavaks.

«Mitmes kohas oleme näinud, et rada tuleks teha lihtsamaks või huvitavamaks,» tõdes RMK juht ja lisas, et parandusideed on plaanis teoks teha.

Kallase arvates peaks põhjarannikult Riia lahe äärde matkamine olema kuivemal suvel jõukohane enamikule, jätkuks ainult julgust ja pealehakkamist. Sel teekonnal tuleb unustada peaaegu kõik tänapäevased mugavused ning leppida sellega, et mitu nädalat magatakse telgis ja pestakse end järves.

«Marsruut on koostatud nii, et läheks asustatud paikadest võimalikult kaugelt mööda,» rääkis Kallas eile. «Soomaa külastuskeskus, kus praegu oleme, ja Kurgja talumuuseum on Aegviidu järel meie teel kõige tsiviliseeritumad kohad.»

Kuigi palju pole matkalised teiste inimestega kokku sattunud, ehkki metsades ja rabades leiduvad seened ja marjad võiksid neid hulgakaupa kohale meelitada. Küll aga korjasid looduseande teelised ning tegid neist endale õhtu- või hommikusööki.

«Soomaa erineb seni läbitud paikadest selle poolest, et kui mujal oleme näinud lihtsalt soomassiive või metsi, siis siin on küll suur soo, kuid selle keskel ka hooldatud luhaheinamaad,» arutles Kallas. «Inimesed on suutnud muuta selle ekstreemse paiga endale elamiskõlblikuks.»

Tagasi üles