Vaimne pärand võetakse luubi alla

Mulgi keele kõnelemine on koos puusapõlle kandmise, torupillide valmistamise, lambapügamise, mustikate pudelisse ajamise ja ühepuulootsikute valmistamisega tava, millel on suur eeldus jõuda maakonna vaimse kultuuripärandi nimistusse.

Mulgimaa ja Viljandimaa kommete nimistusse kandmise on oma hooleks võtnud mittetulundusühing Mulgi Kultuurivara. Ettevõtmine on algatatud, et inimesed oskaksid märgata end ümbritsevat pärandit ning eelmiste põlvede kombeid ja tavu edasi kannaksid ja arendaksid.

Ainulaadsus loeb

Viljandimaa vaimse kultuuripärandi talletamist on alustatud materjali kogumisega. Kandidaate on paarkümmend, 13 neist on pärit Mulgimaalt, kaheksa aga mujalt Viljandimaalt.

Mulgi Kultuurivara eestvedaja Kristel Habakukk kinnitas, et traditsioon või komme, mis vaimse pärandi alla käib, ei pea tingimata kandma rahvuslikku või ürgset templit, kuid peab olema selles kandis tähtis või ainulaadne nagu hobusekasvatustraditsioonid Heimtalis või ühepuulootsikute valmistamine Soomaal.

«Mõnikord on sellised nähtused täiesti tavapärased,» rääkis Habakukk. «Nii lihtsalt on tehtud ja toimetatud ning kohalikud leiavad, et selles pole midagi iseäralikku.»

Habakukk lisas, et paljud traditsioonid ja kombed on kadunud või hakkavad kaduma, aga samas ajab ikka veel keegi pesukausiga pliidiveerel marjadest mahla välja või paneb heina rõuku, sest heinarullimasinat lihtsalt pole. Sellised tavad moodustavadki vaimse kultuuripärandi.

Kuidas eemal toimetatakse

Vaimne kultuuripärand on inimeste ja kogukondade loodavad ja edasi kantavad kombed, tavad, traditsioonid ja oskused, mis on paikkonnale omased ja annavad sealsetele inimestele identiteedi.

«Koostatav nimekiri ei ole mõeldud UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja, kuhu Eestist kuuluvad setu leelo, Kihnu kultuuriruum ning laulu- ja tantsupidu,» selgitas Kristel Habakukk. «Me tahame talletada elavad traditsioonid pigem iseendale. Kaugema kandi rahval on jällegi huvitav teada, kuidas eemal toimetatakse.»

Kultuuripärandit säilitatakse ka mitmes teises maakonnas. Projekti rahastab Eesti rahvakultuuri keskus ning esialgsed sissekanded peaksid olema internetis kättesaadavad käesoleva aasta lõpuks.

«Mingis mõttes teeme folkloristitööd,» märkis Habakukk. «Kui oleme ühesugused, ei eristu me lähimatest ja kaugematest naabritest mitte millegagi ning siis pole enam ka mõtet rääkida eri kultuuriruumidest.»