«Positivus»: muusika, melu ja muda

«Positivuse» publik ei lasknud end laupäeval sadama hakanud vihmast häirida, mõned pöörasemad lausa nautisid ekstreemsemaid tingimusi. Foto: Gert Kiiler / Sakala

Mõne aastaga Baltimaade suurimaks rokifestivaliks kujunenud «Positivus» kasvatas kõigi eelduste järgi seegi kord publikuarvu. Samuti jätkus eestlaste invasioon lõunanaabrite muusikapeole.

Nii nagu Viljandi folgifestivali puhul räägitakse palju siinsest fiilingust ja festivalipassid müüakse välja, sõltumata osalevate artistide loetelust, nõnda on ka «Positivusest» hakanud kujunema hea meeleoluga pidu, kus saab kuulata suurepärast muusikat.

Võimalus olla vaba

Seda kinnitas Riiast pärit Vladislavs, kes laskis festivali teisel päeval vihma tõttu platsile tekkinud mudas sõpradega liugu ja tundis end igati hästi.

«Mulle meeldib «Positivusel» valitsev muretus. Siin ei pea mõtlema homsele päevale ega arutama endamisi, kuidas ma välja näen või mida teised minust arvavad,» rääkis Vladislavs. «Pealegi saan sellel üritusel kokku kõigi sõpradega.»

Vladislavsi sõber Janis hindas sedagi, et eelkõige indie-festivalina paistval üritusel kuuleb teisigi stiile, nagu poppi, rokki, folki, džässi ja hip-hoppi.

On hämmastav, et kuigi kontserdid käivad kuuel laval, jagub fänne kõigi ette. Paraku pole harv juhus, kui mitu suurepärast artisti satub esinema üheaegselt.

Janise sõnul peetakse «Positivust» Lätis nii tähtsaks, et seal käinud välisesinejad saavad nende riigis staariks, kui nad seda juba enne polnud.

Tema jutu kõige ilmekamaks näiteks on Briti folkrokkar King Charles, kes oli eelmisel aastal esinenud pealaval suhteliselt tundmatu tegelasena.

Küllap just mulluse efektse show’ tõttu võis tänavu lava ees kuulda sadu inimesi festivalile naasnud Charlesi laule kaasa laulmas, ehkki tema esikplaat oli ilmunud alles sel kevadel.

Kuigi hulk inimesi on tulnud nautima mõnusat pidu ega pea kuulsaid peaesinejaid primaarseks, jagub iga lava juurde hämmastavalt palju muusikateadlikku publikut, kes oskab artistiga pidevalt kaasa laulda. See kehtis ka Eesti ja arvatavasti kogu Baltikumi kuulsaima ansambli Ewert and the Two Dragons esinemise ajal.

Need mehed on Lätis arvatavasti suuremadki staarid kui kodus. Briti tunnustatud tantsupopibändi Friendly Fires pressikonverentsil läks ajakirjanike rohkusest hoolimata aega, enne kui pääses valla esimene küsimus, aga Ewertil ja kompaniil seda muret polnud.

Küsimusi sadas igast küljest. Ja kuuldes, et oled Eestist, jagasid läti noored kohe komplimente ka draakonite kohta.

Rahvusvaheline telkla

Nagu juba öeldud, pole «Positivus» ainult muusikaüritus: täiesti omaette nähtus on teisel pool Via Balticat oleval heinamaal asuv telkimislinnak. Linnak on selle kohta isegi vähe öeldud: Salacgriva jääb kõigist suurematest keskustest eemale, sestap on selge, et enamik külalisi ööbib sealsamas. Mullu käis kahe päeva jooksul festivalil 42 000 inimest.

Telkimiseks ettenähtud maalahmakas on öömaju tihedalt täis ning esimesel õhtul saabunu peab maha kõmpima pika maa, leidmaks kohta väljaku servas. Et melu kestab 24 tundi ööpäevas, kuuled läbi une paratamatult naabertelkide juurest kostvat mitmekeelset juttu. Näiteks seda, kuidas Moskvast pärit noormees oma tuttavale inglise keeles selgitab, et tal on rohkelt läti ja leedu sõpru, ent eestlasi olevat vähem, sest nood on kinnisemad.

Ja kui siis lätlane veidi konarlikus inglise keeles venelasega juttu jätkab, juhib samas seltskonnas olev ninatark eestlane tähelepanu tema keelevigadele.

Peale ohtrate Eesti lippude näeb telklas lehvimas Leedu, Suurbritannia ja Rootsi oma. Ning muidugi jagub ööbijaid ka Via Baltica äärses metsaaluses mitteametlikesse telkimiskohtadesse.

Vihm ei seganud

Kui esimene festivalipäev möödus päikesesäras, siis teisel avanesid taevaluugid ning sadu kimbutas pidulisi väikeste pausidega hilisõhtuni välja. Ometi ei lasknud keegi end sellest eriti häirida: käepäraste vahenditega kombineeriti endale peakate, otsiti välja vihmakeep ja trall läks edasi.

Eelmisel aastal hindasid korraldajad Eestist pärit külastajate arvuks umbes 1500, tänavu tundus neid olevat aga märksa rohkem. Peale selle, et nii festivalipaigas kui telklas võis pidevalt kuulda eesti keelt, sai säärasele arvamusele kinnitust maanteel autode registreerimisnumbreid vaadates.

Festivali teise päeva öösel oma auto poole kõndides lugesin kokku tee äärde pargitud sõidukite Eesti ja Läti numbrimärgid.

Omapärane maavõistlus sellel lühikesel distantsil lõppes 34:23 Eesti kasuks.