Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/06/08/6761849t1h1e5f.jpg)
/nginx/o/2012/05/14/1104764t1h00ad.jpg)
Sõitsin laupäeval Tartu. Päike paistis, ilm oli ilus ja sõita mõnus, sest enamik Viljandi ja Tartu vahelist teed on viimastel aastatel saanud kena uue katte.repl
Paraku häiris sõidumõnu see, et kõige uuemal ja ilusamal lõigul Kalmetu ja Viljandi vahel oli kiirust kärbitud 70 kilomeetrile tunnis.
Piirangut põhjendati ametlikult lõpetamata teetöödega. Ehkki puhkepäeval polnud näha ühtegi töömeest, kelle pärast see pidanuks kehtima, seisid märgid uhkelt püsti kogu lõigu ulatuses.
Ma ei oska esile tuua ühtki põhjust, miks poleks võinud seal olla lubatud sõita tavapärase 90-kilomeetrise tunnikiirusega. Seda meelt näis olevat ka hulk teisi autojuhte: nad muutusid 70-ga sõitva kolonni sabas närviliseks ning tegid ohtralt möödasõite. Paraku polnud need mõnikord just ohutud, sest teosammul liikujatest mööda ihkajaid leidus ka vastassuunas sõitjate hulgas.
Mõistan neid sohvreid. Kas tõesti on töömeestel keeruline võtta ajaks, mil teetöid ei tehta, märgid maha või panna need juba algselt üles üksnes sinna, kus töö käib? Miks on vaja nöökida autojuhte põhjendamatute piirangutega ja muuta liiklus närviliseks?