Vaesus ja abi

Eugen Veges

FOTO: Erakogu

LOOMARIIGIS HOITAKSE kokku: isegi kõige suuremad kiskjad ohverdavad liigikaaslaste nimel elu. Seevastu põhjamaa tiigriks nimetatav riik teeb omade hulgas laastamistööd.

Paljud eestlased ei suuda tasuda eluasemekulusid ega soetada hädapärastki toidupoolist. Toimetulekuraskustes olevate perede, sealhulgas nälgivate laste arv on hirmuäratav.

Nimetame end eurooplasteks, kuid selle nimetuse pälvimine eeldab enamat. See ei seostu üksnes geograafilise asukohaga, tähtis on ka võime teha normaalseks eluks vajalikke kulutusi.

Statistikaameti andmete järgi elas 2009. aastal Eestis suhtelises vaesuses 15,8 protsenti inimesi. 2010. aastal oli neid juba 17,5 protsenti. Uuringutest nähtub, et absoluutses vaesuses elab 45 000 last, ent neid lapsi, keda vaesus puudutab, on koguni 63 000.

Põhjamaa tiiger on jäänud väetiks. Obrokilembus ja ühisvahenditega laristamine (rohmakas haldusstruktuur, eripensionid, erakondade rahastamine, jõukamatele ühiskondadele maksevõime garanteerimine ja nii edasi) halvavad riigi võimekuse.

Sisemajanduse kogutoodangust 40 protsenti maksudena ümber jagada pole vaestest koosnevale ühiskonnale taskukohane. Elukeskkonna parandamiseks ja kodanike maksevõime suurendamiseks tuleb teha ühiskonnas toodetavate ressursside ümberjagamises järeleandmisi.

Toiduabi saadetised kasvavad aasta-aastalt. Tänavu eraldati toidupuuduse all kannatavatele eestlastele 2671 tonni kuivaineid ja 590 800 liitrit rapsiõli. Nõudlus on küll suurem, kuid asi seegi, 129 000 inimest leiab kitsikusele viivuks leevendust.

Eestlaste hädadest tuleks valjemini rääkida, siis on lootust saada rohkem abi. Abikäe võiksid ulatada isegi kreeklased, loobudes toimetulekuraskustes vaevlevate ühendusekaaslaste andamist.

Inimeste raske olukorra kohta käivat teavet hoitakse saladuses. Meie esindajad salatsevad ning pakuvad avalikkusele kontekstist väljarebitud infopudemeid.
Riikide lähenemine ei tule olukorra parandamisele kasuks. Need, kel raha võimaldab, pühivad kodumaa tolmu jalgadelt.

Meie riigi iseseisvusponnistus on läbi kukkunud, Eesti ja eestlased pole kaheksakümne aasta jooksul olnud otsustusõiguse ja toimetulekuvõime poolest nii suures sõltuvuses.
Asja teeb halvemaks tõsiasi, et see tendents hoogustub: üha enam otsuseid läheb Brüsseli kompetentsi ning toetustest ja abipakikestest sõltumine süveneb.

Tagasi üles
Back