Kirjastus Varrak on üllitanud järjekordse, juba üheksanda raamatu «101 Eesti» rubriigis. Seekord jõuavad lugejateni loomalood tuntud ajakirjaniku ja loodusetutvustaja, «Maalehe» peatoimetaja asetäitja Peeter Ernitsa käsitluses.
Sari sai täienduse meie loomadest
19. juuli 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muidugi saadab kõiki raamatusse mahtunud loomaliikide tutvustusi iseloomulik foto, mõnda paar-kolmgi, kokku täpselt kakssada. Neid on noieldes jäädvustanud kümme Eesti loodusepildistajat, lisaks on kümme pilti tõmmatud internetist.
Lõviosa on imetajad
Loomadeks arvatakse tavakeeles küll ikka neljajalgseid, eeskätt imetajaid, kuigi juba algkoolist peaks olema klaar, et loomariik on ju hoopis laiem — sinna kuuluvad nii kalad kui ka loendamatud selgrootud.
Kogu maakera ulatuses on seniajani kirjeldatud ümmarguselt 1,7 miljonit loomaliiki, kellest Eestis on leitud ja määratud umbkaudu 25 000. Ent zooloogid arvavad, et nende hulk võiks ulatuda isegi 40 000-ni.
Valida sellest seltskonnast raamatusse mahtuv 101 liiki on keeruline ülesanne ning autor tunnistab, et on kogumiku koostamise ajal mitu liiki kõrvale jätnud ja uusi lugusid juurde kirjutanud. On küll eraldi ilmunud 101 Eesti linnu raamat (neid on siin leitud 380 liiki, nii et lindudest tuli välja valida veerand), aga meie loomaliikide seas on linde vaid poolteist protsenti...
Eesti looduses avastatud 71 imetajaliigist esitleb Peeter Ernits 26. Rohkem ruumi on antud kiskjalistele ja närilistele, vastavalt kümnele ja kuuele. See on üsna arusaadav, sest hunt ja karu on muistsest ajast peale sisendanud inimestesse hirmu, ilvestki peetakse veel ohtlikuks, kuna rebane ja tuhkur (järjest enam ka metsnugis) on häirinud kodulinnukasvatust.
Mink ja saarmas on inimestel meeles karusnaha andjaina, aga viimasel ajal mitmesuguste pahanduste tekitajaina, nii et on õpetlik nende eluolust lähemalt teada saada ja neid mõista, enne kui hukka mõista. Sama kehtib põdra, metskitse ja metssea ning meie suurima närilise kopra kohta, eriti kui nende asustustihedus liiale läheb.
Teistestki närilistest leiame rohkesti huvipakkuvat. Leethiir metsas ja koduhiir majades on meie arvukamaid loomi, ent putuktoiduliste seltsi kuuluva mets-karihiire vastu nad ei saa. Viimati nimetatut on Eestis lausa uskumatult palju: 300 miljonit isendit.
Roomajatele on pühendatud neli lugu, välja on jäänud Eestis haruldane kivisisalik. 11 konna seast on valitud samuti neli. Eestis seni leitud umbes 85 kalaliigist on esitatud viiendik. Saatesõnas kahetseb autor teiste väljajäetute hulgas angerjat, kuid sissevõetute juures leiame põnevaid seiku, näiteks kalade pulmakommetest.
Eesti umbes 22 500 putukaliigist tutvustab Ernits kolme tosinat, sealhulgas kahtteist liblikat, üheksat mardikat ja kolme kärbest. Kõige pisema loomana selles raamatus leiame oa-lehetäi, kes on vaid kolme millimeetri pikkune, ent üliarvukas ja tähtis «lüpsilehm» mitmele sipelgaliigile.
Üldse on raamatus esile toodud palju seoseid loomade vahel, nii toiduahela kui elupaigavaliku osas.
Jutus peitub teisigi liike
Raamatu lõpus olevast registrist näeme, et põhiliikide kõrval on esitatud hulk teavet sugulasliikide ja nende loomade kohta, keda näiteks süüakse või kelle toiduks ollakse. Koos nendega, kelle kohta on terve lugu, on raamatus juttu enam kui 320 loomaliigist, lisaks mainitakse veerandsadat loomaperekonda. Peale selle leiame tekstis paarkümmend loendisse panemata liiki.
Mõnevõrra häirib, et loomad on paigutatud siit-nurgast-ja-sealt-nurgast-järjestuses. «101 lindu» olid esitatud ranges süstemaatilises järjekorras, kuid loomalugudes laseb autor lugejal hüpata näiteks hülgelt liblikale, kartulimardikalt koduhiirele ja sellelt kimalasele ning nõnda edasi ja nii tagasi.
Järjest on kirjeldatud seitset kala ja seejärel 18 imetajat, aga siis tuleb seitse putukat ja vahele üks hiir, uuesti seitse putukat ja siis mäger, enne tema kauget sugulast saarmast aga paar limust-molluskit. Jääb mulje, nagu oleks autor oma sahtleid eriliselt valimata kraaminud, et uued kirjutised ära mahuksid.
Siiski kena raamat
Vigu ei tee ju vaid need, kes mitte midagi ei tee. Näib, et toimetaja on leppinud mõnede autori keelevääratustega, näiteks rändroti rahvakeelset nime käänates võhr - võhra (õige: võhru) või pikemates liiginimetustes epiteedi lahkukirjutamine (loomade juures on õige panna sidekriips, näiteks suur-järvekarp).
Lausa ekslikud on kuuse-kooreüraski looga kaasnevad fotod, millel on kujutatud okspuu-kooresiku vastseid, kes on üraskipõnnidest mitmeti erineva välimusega ja hoopis kogukamad (kümme korda pikemad).
Pisut häirib, et juttselg-kärnkonna uuem, ametlik nimi kõre on mainimata. Kui registris on esitatud kährik ja tema loo pealkirjas vananenud nimetus kährikkoer, siis pruunkaru puhul on registris lihtsalt karu. Inseneriteadus aga nõuab, et ristipidi jõge rajatud tõket nimetataks paisuks, ka kopra ja hüdrojõujaama puhul. Tammid on piki jõekallast.
Paljud raamatusse võetud lood on varem pakkunud mõnusat lugemist nii «Maalehes» kui «Maalehe» raamatutes. Ka vaadeldavas raamatus on autor säilitanud rahvakeelse-suupärase esituse, sestap on jutt sujuv ja lugemine ladus.
Kummatigi lööb välja õpetatud zooloogi terminoloogia, näiteks on teaduskorrektselt kirjutatud isas- ja emasloom, kui on juttu loomaperest, mispuhul võiks olla lihtsalt isa- ja emaloom.
Seda sisukat raamatut ei pea vaatlema teatmeteosena. Tema lugemine ja mõistmine eeldab põhikoolis õpetatud zooloogia põhitõdede meelesolekut.
Kui ollakse unustanud, et näiteks mäger kuulub kärplaste hulka ja orav pole näriline, siis loomalugusid sirvides lausa tõe jälile ei saa. Ka selgroogsete süstemaatikat ei jagata kuigivõrd, vaid kirjeldatud loomade kuuluvust seltsidesse, klassidesse ja nii edasi peab tihtipeale leidma nii-öelda ridade vahelt, nii et mingi «algharidus» peab lugejal olema.
Näib, et põhitöö kõrval pole autor suutnud jälgida uusimaid arenguid ja andmeid, ka Eesti looduse statistika kohta. Aga kirjapandu on enamjaolt põnevust täis ja seda raamatut on enne lõpuni jõudmist raske käest panna.
RAAMAT
Sarja üheksas raamat
• «101 Eesti looma»
• Autor Peeter Ernits
• Toimetaja Anu Nõulik
• Kirjastus Varrak, 2012
• 223 lehekülge
Allikas: raamat