Valget vesiroosi kasvatatakse põhiliselt ilutaimena. Internetiportaali Vikipeedia andmetel kultiveeritakse ka värviliste õitega vorme, eriti populaarne on punane vesiroos.
Valget vesiroosi peeti kasinuse sümboliks
18. juuli 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirjanduse põhjal on näljaaegadel valmistatud valge vesiroosi tärkliserikastest risoomidest jahu, mida on segatud teraviljajahuga ning küpsetatud saadud segust leiba. Samuti süüakse risoomi keedetult (toorelt on see mõnevõrra mürgine). Seemneid saab kasutada kohvi aseainena.
Vesiroosi on peetud säravvalgete õielehtede tõttu puhtuse ja kasinuse sümboliks. Plinius Vanem oli veendunud, et vesiroosiõite või -seemnete söömine võimaldab kaksteist ööd järjest vältida himuraid unenägusid. Dioskurideski on kirjutanud: «Seda juurt on hea juua ebapuhaste unenägude vastu, sest ta kaotab need täielikult.»
Väidetavalt aitasid vesiroosiseemned munkadel ja nunnadel kasinustõotust pidada. Kloostrites ja vaimulikes õppeasutustes kasutati nendest valmistatud leotist.
Prantsusmaal vanasti levinud arvamuse järgi tuleneb impotentsus sellest, et mees on joonud vesiroosivett.
Ka tänapäeval kasutatakse valget vesiroosi nümfomaania ja haiglase erektsiooni vastu. Seda on mõnikord tarvitatud ka muul otstarbel: kuivatatud ja pulbristatud risoom on antiseptiline, valuvaigistav ja rahustav arstim, mis öeldakse aitavat kroonilise kõhulahtisuse, tupehaiguste, suu- ja kurgupõletiku, furunkulite ja põletuse korral.
Esimese maailmasõja ajal kasutati valge vesiroosi tõmmist edukalt anesteetikumina.
Õied sisaldavad alkaloide nufradiin ja nufaramiin, samuti flavonoide ja orgaanilisi happeid. Ühtlasi on taimes glükosiidide hulka kuuluvat nümfaliini. Valge vesiroosi alkaloidid on üsna sarnased hallutsinogeense toimega sinise vesiroosi omadega. Taime kogutakse suvel ja sügisel.