Käsikirjad ei põle, klassika ei hävi. Möödunud sajandi ühe silmapaistvama kirjaniku, kireva ja kurva elukäiguga George Orwelli põhiteostest «Loomade farm» ja «1984» ilmuvad üle ilma regulaarselt uustrükid. Maakeeles on nüüd trükivalgust näinud juba neljas ja see on igal juhul tähelepanuväärne. Ent jõulise stiiliga ja haarav looming on väärt, et seda ei unustataks.
Orwelli sünnist on möödunud peaaegu sajand, kuid tema raamatud pole aegunud. Niisama vähe on ajale jalgu jäänud tema teoste eredalt prohvetlik sõnum. Totalitaarsed režiimid pole kadunud, ajupesu on omandanud seninägematud mõõtmed ning loompoliitikud paljunevad endist viisi massiliselt. Võim ei ole ka praegu vahend. Võim on eesmärk.
George Orwell on üks väheseid kirjanikke, kel jagus nii julgust kui kaastunnet. «Loomade farm» valmis aastal 1944 ning nagu aastad on näidanud, kujunes sellest midagi märksa enamat kui poliitiline mõistujutt ja nõukogude müüdi naeruvääristamine, mille pähe kriitika seda algul võttis. Teisalt viitab raamatu kõige tuntum tsitaat «Kõik loomad on võrdsed, aga mõned loomad on võrdsemad kui teised» enam-vähem otsesõnu Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioonile.
Eks Orwelli olegi keeruline üheselt mõista. Pärast raamatu ilmumist käis kirjanik muide mööda raamatupoode ja tõstis selle eksemplare lasteosakonnast ümber ilukirjanduse riiulitele. Raamat, mis nüüd on maailmakuulus, tõi autorile avansina sisse kõigest sada naela.
Viimaseks jäänud «1984» on tituleeritud tema peateoseks ning üldjuhul ei pane keegi kahtluse alla, et selle peategelane, 39-aastane Winston Smith on Orwelli läbinisti trööstitu, kuid hingepõhjani liigutav autoportree. Ei maksa unustada, et ta pani oma kõige keerukama romaani kirja haige ja muserdatud mehena, olles teadlik peagi saabuvast surmast.
Tõsi, raamatus ei pakuta ainsatki väljapääsu. Kõik reedavad kõiki. Peategelase lootus kohtuda unenäolise mentoriga «kohas, kus pole pimedust» täitub raamatu viimases kolmandikus, kuid eriti kohutaval moel.
George Orwelli suurepärase biograafia «Orwell. Ühe põlvkonna süütunne» autori Jeffrey Mayersi sõnutsi näitab poliitilise mõistujutuna särava edu saavutanud «1984», kui tabav oli kirjaniku ajalooline vaist ja kui suur tema kaastunne miljonitele, kes mõisteti süüdi ja hukati totalitaarsete ideoloogiate nimel. See raamat võttis kokku terve põlvkonna poliitilise mõtte.
Orwell kirjeldas jubedust tekitava prohvetlikkusega paljusid sõjajärgse maailma võtmeprobleeme, nagu keskkonna saastamist, narkootikumide pealetungi, keele laostumist ja pimedat fanatismi.
Orwell ei pälvinud elu jooksul ühtegi auhinda ega tunnustust. Tal tekkis haiglavoodis 1950. aasta 21. jaanuaril veidi pärast keskööd kopsuverejooks. Lämmatatud appikarjet ei kuulnud keegi ning kui teda viimaks vaatama mindi, oli kogu inimkonna pärast südant valutanud kirjanik surnud, jättes maha niisuguse loomingulise pärandi, mida õnnestub maailmale kinkida üksnes vähestel.