Raha paneb poliitrattad käima

Kajar Lember Foto: Peeter Langovits/Postimees

TÕENÄOLISELT EI leidu maailmas riiki, kus poleks olnud ühtegi poliitikute ja rahaga seotud skandaali: küll tekitavad küsimusi erakondade rahastamine ja kahtlased valimiskulude katmise skeemid, küll korruptsiooni järele lõhnavad tehingud. Kevadel peaministrierakonnas lahvatanud skandaal tõstis selle teema päevakorrale ka Eestis.

Aastate jooksul on erakonnad olnud rahastamise küsimuses üpris erinevatel seisukohtadel ning see muudab üksmeele leidmise raskeks. Viimane suurem seadusemuudatus kinnitati 2010. aasta novembris, kui parlamendi enamus dekriminaliseeris muu seas kahtlaste annetuste vastuvõtmise. Olgu öeldud, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmed hääletasid ainsana selle muudatuse vastu.

2011. aasta algul võtsid sotsiaaldemokraadid riiklikult tähtsa küsimusena riigikogus üles erakondade rahastamise arutelu. Toona räägiti just nendest muredest, mis kummitavad praegu reformiparteid.

Debati keskne mõte oli, et senikaua kui erakondade rahastamise ja valimiskulutuste kohta on kahtlusi, pole loota, et rahvas hakkaks poliitikuid ja riigikogu rohkem usaldama. Ja täpselt nõnda ongi!

PRAEGU ON tähtis hoiduda takerdumast minevikku ning leida lahendused, mis aitaksid tulevikus sääraseid vigu vältida.

Sotsiaaldemokraatlik Erakond on tulnud mitu korda välja ettepanekuga kehtestada parteide valimiskulutuste ülempiir. See tagaks, et reklaamikampaaniaid oleks võimalik võrrelda ning loodetavasti tuvastada rikkumised, kui valimiskulude aruandes toodud summa ja reklaamide tegelik maksumus ei lähe omavahel kokku.

Sel juhul oleks suurem rõhk sisulisel poliitilisel debatil kui võistlevatel reklaamifirmadel, plakatitelt vastu naeratavatel nägudel ja loosungitel.

Valimiskuludele ülempiiri seadmisega oleme juba kolmandal katsel. Selle mõtte vastu on paraku kaks suuremat erakonda ning viimaste arvamusküsitluste valguses tundub, et kõnealuste parteide valijaid jätab see teema külmaks. Ometi loodame, et diskussioon suvepäikese all ei vaibu, sest neid ettepanekuid põhja lastes minetaksid poliitikud võimaluse parandada erakondade ja poliitikategemise mainet.

VÄIDAN, ET hea tahtmise korral on kindlasti võimalik muuta erakondade rahastamine märksa läbipaistvamaks. Niinimetatud varjatud annetustest veel ohtlikumad on varjatult tehtud kulutused. Vaadates suurte erakondade varasemate valimiskampaaniate mahtu, saab järeldada, et vähemalt osa neist makstakse kinni moel, mis dokumentides ei kajastu.

Eesti erakondade rahastamise loogika järgi saavad parteid tulu põhiliselt kolmest allikast: riigieelarvest, eraisikute annetustest ja liikmemaksudest. Viimane on selgelt sümboolne. Senisest süsteemist enim tulu lõiganud erakonnad on sama järjekindlalt väljendanud vastuseisu süsteemi remontimisele.

POLIITILISE TAHTE korral saaks kohe teha nelja asja.

Ennekõike on vaja kohustada erakondi kõiki kulutusi senisest üksikasjalikumalt deklareerima. Kui kõik ostetud lehepinnad ja teleklipid täpselt esile toodaks, ei saaks ükski parteikontor väita, et saja tuhande vaataja ees ekraanil säranud klippi pole olnudki. Samuti torkaks silma see, kui mõni erakond suudaks soetada telesekundeid või leheruumi konkurentidest sootuks odavamalt.

Teiseks tooks erakondade rahastamisse selgust see, kui tellitaks valimiskulude sõltumatu audit. Kui püsib kahtlus, et mõni erakond pole kampaaniakulusid ausalt deklareerinud, vajab olukord kindlasti muutmist. Valimiskampaaniate jälgimiseks tellitud sõltumatu audit on suur samm avatuma poliitika poole.

Kolmandaks tuleb valimiskuludele seada ülempiir, nagu eespool juttu oli. Nii võrdsustuksid poliitmängu tingimused ning plakatite ja telesekunditega võidurelvastumine kaotaks mõtte. Kindlasti vähendaks lae seadmine kiusatust hankida raha kõveral teel.

Neljandaks on võimalik piirata ühe annetaja maksimaalset panust. See võtaks aluse kahtlustustelt, et Eestis saab endale meelepärast poliitikat osta.

KAS MÕNI loetletud abinõu on täitmatu? Julgen väita, et ei. Ühtlasi olen kindel, et nende elluviimine ei kahjusta kuidagi erakondade võimalusi väärt ideid rahvale tutvustada ega inimeste suutlikkust teha valimispäeval teadlik otsus. Vastupidi: kampaaniates kommertslikkuse kärpimine aitaks vähendada poliitikast võõrandumist.

Kuigi raha paneb rattad käima ka poliitikas, pole ühtegi põhjust, mis takistaks praegust süsteemi otsustavalt remontimast. Toompeale on vaja üksnes rohkem tahtmist ja koostöövõimet.