Major: politsei pole jõuetu

Veiko Järva Foto: Margus Ansu / Postimees

Läinud neljapäeval Viljandimaal asuvat Pilistveret vapustanud juhtum, kus soome noorte ründamises ja relvataolise esemega ähvardamises kahtlustatav mees politseinike käest põgenema pääses, meenutab läinud oktoobris Viljandis Lille tänaval puhkenud märulit.

Ka toona ei tulnud korravalvurid ülekaalus pättide ohjeldamisega toime.

Puhkusel viibivat prefekti asendav politseimajor Veiko Järva kinnitab küll, et sellised juhtumid on üksikud erandid ja inimesed võivad politsei abis kindlad olla, kuid lisab, et seda vaid korravalvurite võimaluste piires.

Lõuna prefektuuri koordinatsioonibüroo juht Veiko Järva, kas politseinikud oleksid pidanud Pilistveres enda maksmapanemiseks kasutama rohkem jõudu, näiteks kumminuia, pisargaasi ja teisi erivahendeid või relva?

Erivahendite ja relva kasutamist reguleerivad seadused ja neid tarvitatakse vastavalt ohu astmele. Et ma juhtunu asjaolusid ei tea, jään täpsema seletuse võlgu. Küll aga võin kinnitada, et politsei käest plehkupanek on erandlik. 99,9 protsendil juhtudest saame päti ikka kätte.

Aga muidugi neid juhtumeid vahel esineb, tuleb ju ette ka arestimajast, konvoi käest või isegi vanglast põgenemist. Sellest ei tohiks siiski järeldada, et kõik rikkujad politsei käest plehku saavad. Oleks vale nende üksikute juhtumite põhjal järeldada, nagu oleks politsei jõuetu.

Üks patrullpolitseinikest, kes kolme mehe taltsutamisega hakkama pidi saama, oli väidetavalt naine. Vaatame tõele näkku: naisel on raske mehele füüsiliselt vastu saada, isegi kui talle on politseikoolis erivõtteid õpetatud.

Pean tunnistama, et nii see võib olla, aga ka meespolitseinik võib teisele mehele alla jääda. Kõik Eesti politseinikud ei ole ühtlasi Eesti kõige tugevamad mehed.

Seepärast ongi meie eesmärk ennetada ja minimeerida situatsioone, kus oleks vaja kasutada jõudu või erivahendeid. Paratamatult selliseid olukordi siiski tekib, sest üks osa politseinike tööst on seotud inimeste vabaduste piiramisega ja kõik ei soovi neist vabadustest loobuda.

Seadus sätestab, millistel juhtudel on lubatud relva või erivahendeid kasutada, kuid ei ütle, et neid tingimata peab tarvitama.

Kaalutlusõigus jääb alati sündmuskohal olevale politseinikule. Olenevalt ründe intensiivsusest, võib-olla ka ründaja isikust, näiteks kui tõesti on tegemist sajakilose mehega nääpsukese naise vastu, otsustab ta, kas ja mida kasutada.

Politsei uurib juhtumeid, mille puhul tundub, et korravalvurid on ülemäära jõudu kasutanud. Kas te analüüsite ka neid kaasusi, kui jõudu on ehk liiga vähe kasutatud?

Kindlasti uuritakse eri sündmusi. Näiteks seda Lille tänava juhtumit, mis Viljandis mõne aja eest aset leidis. Teeme kokkuvõtteid ja järeldusi, aga nende põhjal ei saa anda konkreetset retsepti, kuidas järgmisel korral talitada. Kõik politseinikud peavad hindama olukorda kohapeal.

Aga ikkagi: kas politseinikud oleksid pidanud kõnealusel juhul rohkem jõudu kasutama?

Enne lõplikku detailide selgumist ei saa ma seda ütelda. Ja ka siis ei saa me arusaadavatel põhjustel oma taktikalisi võtteid avalikkusega arutada, sest keegi võiks neid hiljem meie vastu ära kasutada.

Politsei maine sai igal juhul kahjustada.

Mainele see hästi ei mõju, sellega olen sada protsenti nõus. Kui keegi kinni peetud isikutest pääseb jooksu, on see mainele kahjulik, isegi kui politsei pole midagi valesti teinud.

Ka võite kinnitada, et inimesed, kes politseinike abi vajavad, seda ka saavad?

Kindlasti. Nii kaua, kui on politseiametnikke, nad abi saavad. Meie teeme oma võimaluste piires maksimumi.

See viimane lause muudab teie lubaduse tingimuslikuks.

Absoluutselt. Ajakirjanikud ja avalikkus võivad arvata, et politseinikke võiks olla rohkem, ja võib-olla ongi teil õigus, aga meie saame tegutseda ainult nende vahendite piires, mis meile antakse. Sama lugu on näiteks arstidega.