Tuhalaanes saavad kohalikud meisterdada ja linlased suvitada

Sigrid Koorep
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Avatud Külaväravate päeva korraldustoimkond tahab näidata linnainimestele Tuhalaane elu.
Avatud Külaväravate päeva korraldustoimkond tahab näidata linnainimestele Tuhalaane elu. Foto: Elmo Riig / Sakala

Hekk oli peaaegu inimesekõrgune. Selle vahelt paistsid veetaimedest vohava tiigi veerel kaks naist ja kolm last, kes toppisid suurtesse suhkrukottidesse oksaraage. Oli äikese-eelne pärastlõuna Tuhalaanes.

«Jah, me oleme Tallinnast ja me maksame,» naeris Valve Romandi. Tegelikult on tema vanaisa pärit Tuhalaanest. «Vanaema töötas siinses haiglas,» lisas ta ja viipas taamale veskijärve poole.

Algul oli seal olnud veski, siis rajati haigla. Valve sündis seal. Vanaisa suri juba sada aastat tagasi, aga vähemalt 180 aastat vana maja püsib. Lapselaps käib ikka siin ja veedab Tuhalaanes kogu suvise puhkuse.

Sedapuhku olid tal kaasas vanem tütar ja kaks lapselast. Oksi aitas kotti toppida naabritüdruk, seegi piiga viibis vanaemal külas.

Vudinal Tuhalaande

«Suur puu varjas õhtupäikese. Võtsime ta maha. Oksad lähevad kütteks,» lausus Anne-Ly Allos. Tema see Valve Romandi vanem tütar ongi. Suviti ei kujuta ta elu põhjarannikul ette ja on vanavanaisa majas elanud ühe talvegi. Paraku on hoone külm, tuul puhub läbi.

Elamu tuleb korda teha. Siis koliks Romandi enda sõnul vudinal Tuhalaande. «Praegu on alumised palgid mädad nagu jahu,» kahetses ta.

Maal ei ole tema meelest igav: ta naudib vaikust, rahu ja loodust. «Igavus on ütlejal endal kahe kõrva vahel kinni,» kinnitab naine.

Pealinnast tulnud daamid end Tuhalaanes külaliseks ei pea, tunnevad hoopis, nagu oleksid koju jõudnud. Külavanem Enn Sarv elab kõrvalmajas ja heidab nalja, et suvel on naabrivalve alati kohal.

Valve Romandi omakorda kiidab külavanemat: selliseid pidusid nagu Tuhalaanes Tallinnas ei kohtavat. «Seal lähed võõraste juurde, aga siin tuled nagu koju: kõik on omad,» lausus ta.

Pidustusi jätkub Tuhalaanes igasse suvekuusse. See laupäev toob endaga kaasa Avatud Külaväravate päeva. Seda peetakse juulis 30 külas. Viljandimaalt on kaasatud kaks, Pilistvere ja Tuhalaane. «Need on kunagi aasta küla tiitlile kandideerinud,» ütles Sarv. Seda nimetust on jagatud alates 2005. aastast, Tuhalaane proovis 2009. aastal ning Pilistvere paar aastat hiljem.

Külaväravad avatakse

Avatud Külaväravate organiseerimistoimkonda kuuluvad mittetulundusühingu Tuhalaane juhatuse esimees Urmas Suurpuu, külavanem Enn Sarv, külamaja juhataja Anneli Anijärv, naaberkülast Pahuverest pärit Sirje Meltsus ning kunsti ja loovusega tegeleva mittetulundusühingu Suurekivi Serval juhatuse liikmed Tõnis Kotsar ja Eve Rahno-Kotsar.

Kunsti ja käsitööga saab külapäeval tegelda iga huviline. Kätt võib proovida mitmes töötoas: viltida, kiviaeda laduda, savi voolida ning kitarrimängu harjutada.

«Kitarrikoolis õpetab huvilisi Andre Maaker ja teised meistrid on samuti kohalikud,» märkis Anijärv. Sarv lisas, et Tuhalaane ongi ajalooliselt olnud käsitööliste küla.

Külamajas asus vanasti kingsepatöökoda, Valve Romandi vanaisa maja keldris olid viina- ja tekstiililaud, tegutsenud on väikseid ärisid, pagari-, lambanahaparkimis- ja sepikodasid. «Traditsioon hakkab tagasi tulema,» muigas Sarv rahulolevalt.

Anijärve jutu järgi tahab Tuhalaane Avatud Külaväravate päeval näidata kõike, mida seal tehakse. «Professionaale me palgata ei jõua, aga kohalikud õpivad huvitavaid asju ning õpetavad teistele ka,» selgitas ta ja tõi välja skrafitotehnikas meisterdatud alused, millele oli maalitud vesiroos. «See on saanud Tuhalaane sümboliks: meie järvedel kasvab vesiroose palju ja kasutame seda motiivi agaralt,» lausus Anijärv.

Seesama lill on plakatil, mis kutsub osalema loteriis, mille võidud, keraamikatooted, padjad ja kotid on Tuhalaane elanike meisterdatud.

Suvine huvi

Külas elab 126 inimest, nende seas paarkümmend last ja mõnikümmend pensionäri. Enamik elanikke on tööealised. Tee ääres on ehitusjärgus mitu maja, see lubab arvata, et asukaid tuleb juurde. «Tuhalaanes tühje talusid õieti polegi. Kui tee korda saab, tuleb siia inimesi veel rohkem,» rääkis Enn Sarv.

«Suvel on maal elu igal juhul kiirem,» jätkas Anneli Anijärv. «Mul oli pärast jaani kavas kaks nädalat puhata, aga kahest nädalast sai kaks päeva. Kogu aeg oli tegutsemist, keegi alatasa tahtis midagi külamajast.»

Enn Sarv selgitas, et Tuhalaanest sõidavad läbi ka täiesti võõrad inimesed, peatavad auto ja uurivad, mis kus asub. Enamasti käib seal siiski neid, kes on selle paigaga mingil määral seotud, ja kuus korra uurib küla suurem delegatsioon. Külalistega käiakse suvekursuste keskuses, külamajas, keskväljakul ja laste mänguplatsil ning neile näidatakse 1872. aastast pärit kirikut.  

Külaelu pärsib Sarve sõnutsi rahanappus. Urmas Suurpuu nägi häda selles, et riigis pole loodud väikeste piirkondade ettevõtetele eritingimusi. «Inimesed väljendavad küll nördimust, aga ega nad sellepärast veel ära ei koli. Vähemalt kõik mitte. Neid jääb ka maale, ehkki siin on võimalused väiksemad,» rääkis ta.

Tema sõnutsi suurt Maxima kauplust sinna ei vajatagi — see pole eesmärk. Anijärve kinnitust mööda ollakse rahul ka kaubabussiga, mis peatub paar korda nädalas külamaja juures. Eve Rahno-Kotsari arvates aitaks töökohti luua väikeettevõtluse ergutamine.

Praegu on külas ainuke riigitöökoht külamaja juhatajal. Suurim ümberkaudne tööandja on Kopra talu, paar kohalikku tegeleb ettevõtlusega, teised käivad ametis Karksi-Nuias või Viljandis.

Autot on vaja

Enn Sarv rääkis, et kuigi Karksi vallas jääb Tuhalaane pigem ääremaaks, on selle asukoht ometi väga hea. «Kõikjale, olgu Viljandisse, Mustlasse või Karksi-Nuia, on paarkümmend minutit autosõitu,» selgitas ta.

«Autot on siinsetel inimestel kindlasti vaja, sest busse käib hõredalt. Neil, kellel oma sõidukit pole, on võimatu hommikul Viljandisse tööle saada,» tõdes Tõnis Kotsar. Anneli Anijärv täpsustas, et buss jõuab linna alles kell kolmveerand üheksa, kui tööpäev on ammu alanud. «Viljandisse läheb buss kaks korda, Nuia poole kaks korda ja kolmel päeval nädalas kolm korda,» lisas ta.

Tõnis Kotsar ja tema kaasa Eve Rahno-Kotsar kolisid mõne aasta eest Tuhalaande Tartust. «Inimesed tulevad siia, sest siin on hea rahulik elada,» lausus Tõnis Kotsar. Nelja last on maal tema kinnitust mööda kergem kasvatada ning üldse olevat seal parem kui linnakorteris.

Naine lisas, et temale polnud maaelu päris võõras, sest ta pärineb Kablist. Enamiku asju ajab pere ära Viljandis, kuid lapsed käivad koolis Karksi-Nuias.

Enn Sarv tõdes, et nad on külla inimesi meelitanud, näidates, et hea koht on saadaval. Nii said Tuhalaane elanikud Hedvig Hansonist ja Andre Maakerist.

Anneli Anijärve jutu järgi on Tuhalaanes kõik omainimesed: kes tahab, käib ringi, rätik peas ja kummikud jalas, või silkab hoopis paljajalu.

Enn Sarv meenutas, kuidas suvitama tulnud Tallinna daamid astusid ükskord tema juurde ja uurisid, kas mingit tööd ka teha on. «Andsin naistele reha kätte ja saatsin nad külaplatsile lõkkeaset korrastama. Polnud mingit nurinat, et kunstküüned saavad viga,» muheles ta.

Anijärv ei taha luua illusioone, justkui elaksid seal kõik nagu üks pere. Mida külaelu endast õieti kujutab, seda tahabki korraldustoimkond Avatud Külavärava päevaga linnainimestele näidata. «Nad võiksid tulla ja vaadata, et siingi on võimalik tegutseda,» lausus Sarv. Asugu linlased kindlasti Tuhalaande elama, õhutas ta, küll neile seal kohake leitakse.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles