Eilne «Sakala» kirjutas kahest lapsevanemast, kes olid tütart üleastumise tõttu kahel päeval peksnud. Lisaks vitsaandmisele jagas isa hoope kätega ja ema kiskus tüdrukut juustest, kuni too põrandale kukkudes pea nii kõvasti ära lõi, et hetkeks isegi teadvuse kaotas.
Nii mõneski Eesti peres peetakse väikest vitsahirmu kasvatusmeetodiks, kuid ilmselt nõustuvad kõik, et kõnealuses loos on kasvatamisega väga vähe pistmist. Selline karistusviis ületab kõik sallitavad piirid.
Väidetavalt pole jõhker käitumine selles peres siiski reegel ja laps on praeguseks vanematega ära leppinud. Seetõttu säilib lootus, et ema ja isa võtsid juhtunust õppust ning tüdruk võib nende juures edasi elada.
Perevägivalla puhul polegi tihti kõige hirmsam mitte tegu ise, vaid selle tagajärjed. Kui isegi naisel on raske rusikakangelase juurest ära kolida, mida siis veel laps tegema peab? Üdini head väljapääsu polegi, sest täielikku turvalisust ei suuda selline kodu enam kunagi pakkuda, vanematest lahutatuna võib lapse elu aga veel hullem olla.
Pereliikmete omavahelise vägivalla juures on veel üks väga tõsine tahk. Nimelt on peaaegu võimatu karistada süüdlast nii, et see ohvrit ei mõjutaks.
Kui määrata lööjale trahv, kannatab selle tõttu kogu leibkonna eelarve. Ehk panna ta üldkasulikku tööd tegema? Ent siis võib rohkem koduseid talitusi jääda ohvri õlule. Vahest saata vägivallatseja trellide taha? Sel juhul kehtiksid mõlemad eelmiste karistuste puhul mainitud varjuküljed.
Tundub, et kõige sobivam karistusviis on tingimisi vangistus. See ei mõjuta ohvrit otseselt, kuid hoiab süüdlast mingil määral vaos — tegemist pole ju elukutselise kurjategijaga. Ja kui peksja rusikad uuesti käiku laseb ning tingimisi karistus täitmisele pööratakse, ei ole sellel perel niikuinii tulevikku.