:format(webp)/nginx/o/2019/07/15/12366781t1h4384.jpg)
/nginx/o/2012/07/13/1215734t1hb0c7.jpg)
Läinud nädala algul said paarkümmend Võrtsjärve ääres elavat paadiomanikku kokku päästeameti esindajatega, et arutada vabatahtlikest koosneva vetelpäästeüksuse loomist. Praeguse päästevõimekuse kohta jätkub kohalikel kriitilist meelt.
Priitahtlikud soovivad Võrtsjärvel päästevõimekust tõsta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ümarlaud peeti 3. juulil kahe vabaühenduse, Rõngu vabatahtliku päästeseltsi ja Võrtsjärve vabatahtliku järvepääste liikmete eestvedamisel. Esimene neist on päästeametiga pikka aega koostööd teinud mittetulundusühing, teine aga poolteist aastat tagasi loodud ühendus, mis kutsuti ellu selleks, et organiseerida Võrtsjärvele priitahtlik veepääste.
Rõngu vabatahtlike komando pealik Toomas Klein rääkis, et koosviibimisele tuli paarkümmend inimest, kes saavad ja soovivad priitahtliku päästjana kaasa lüüa. Nende hulgas oli elukutselisi kalamehi, turismiettevõtjaid ja teisi kohalikke nii Tartu kui Viljandi maakonnast. Saabunutelt võeti kontaktandmed ning märgiti üles, milline päästetehnika kellelgi on.
Kohal olid ka omavalitsusametnikud ja päästeameti esindajad, kellega arutati võimalikke koostöövorme.
Abist ollakse huvitatud
Võrtsjärve vabatahtliku päästeseltsi liige Alo Murutar rääkis, et ühendus on oma poolteiseaastase tegutsemisaja jooksul teinud priitahtliku veepääste loomise nimel palju eeltööd. Näiteks on selle liikmed osalenud veepäästjate koolitustel, et nende osutatav abi oleks professionaalne.
Ümarlauast päästeameti esindajana osa võtnud Lõuna päästekeskuse valmisoleku büroo pealiku Riho Sõmermaa sõnul on priitahtlik veepääste mujal maailmas laialt levinud.
«Ka meil on mõistlik analoogset koostööd rakendada. Vabatahtlike seltside tegevus aitab kogukonnal end turvalisemalt tunda ning häda korral on olemas lisajõud,» ütles Sõmermaa.
«Kohalike kaasamisel on häid külgi veelgi,» jätkas ta. «Nad tunnevad kõige paremini olustikku ning on ekstreemsetes ilmaoludes väärtuslik infoallikas. Lisaks hoiavad nad oma paate üldjuhul veekogu juures, nii et neid saab vajaduse korral kohe kasutada.»
Kehv päästevõimekus
Praegusele päästevõimekusele Võrtsjärvel andis Alo Murutar kriitilise hinnangu.
«Ei tegelda mitte veepääste, vaid tagajärgede likvideerimisega,» leidis ta. Ümarlauast Tarvastu valla esindajana osa võtnud vallavalitsuse majandusnõuniku Rein Antoni jutust selgus, et koosviibimisel oli teisigi seda arvamust jaganud inimesi.
«Mõnes mõttes on riik vabatahtliku pääste peale surunud, sest on oma tegemisi sedavõrd palju kokku tõmmanud,» ütles Anton. Ta tõi välja, et Võrtsjärvele lähim riiklik komando asub Mustlas, kuid päästepaati sealsetel meestel pole. Paat tuleb tuua vajaduse korral näiteks Viljandist või Tartust.
Riho Sõmermaa sõnul ei saa öelda, et päästeteenust Võrtsjärvel üldse ei osutataks.
«Päästeasutus reageerib veeõnnetustele nagu ka kõikidele teistele vastavalt väljasõiduplaanile ja olemasolevatele ressurssidele. Teatud juhtudel võib see tähendada pikemat sündmuskohale jõudmise aega. Kui vaja, kaasatakse teisi ametkondi ja koostööpartnereid. Seda tehti ka Võrtsjärvel 17. juunil juhtunud õnnetuse puhul, kui appi paluti politsei- ja piirivalveameti kopter,» lausus Sõmermaa.
Vaja korralikku varustust
Alo Murutar rääkis, et toimiva vabatahtliku veepääste loomiseks on vaja kolme asja: priitahtlike tahet, vabatahtlike väljaõpet ning veekogule sobivat varustust.
Tahe on kohalikel inimestel Murutari väitel tugev ning koolitusi pakkudes on päästeamet olnud koostööaldis. Takistusi seab tema ütlemist mööda see, et halva ilmaga hädasolijatele appi tõttamiseks pole professionaalset varustust.
17. juunil jäi Võrtsjärvel kaks viieliikmelist paatkonda tormiga hätta. Lisaks elukutselistele päästjatele reageerisid vabatahtlikud, kuid mitu kalameest pidi väljasõidust loobuma, sest nende paatidega olnuks see ohtlik.
Murutari sõnul oleks vaja näiteks võimsa mootoriga kummipaati ja ujumisülikondi. Raha pole nende ostmiseks aga seniajani leitud.
«Ehk on kunagi võimalik mingi päästetehnika järve peale saada,» avaldas Toomas Klein lootust. «Praegu üritame päästet arendada olemasoleva põhjal.»