/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
/nginx/o/2012/02/15/959562t1h70e7.jpg)
Raamatutest kõnelevad raamatud on põnev žanr. Valel ajal valedesse kätesse sattunud kirjasõnal võivad teadagi olla ettearvamatud tagajärjed. Kurt Vonneguti «Tšempionide eines» muutis tagasihoidliku ulmekirjaniku novell eduka ettevõtja tapamasinaks.
Arvustus: Vana kaardiväe sapine muinasjutt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Skandaalse Mihhail Jelizarovi «Raamatuhoidja» läheb märksa kaugemale. Selles saab massiivne vägivald alguse kunagise andetu nõukogude kirjaniku Dmitri Gromovi mõttetutest sotsrealistlikest raamatutest. Teate küll, niisugustest, mida võib leida kopitamas vanaemade keldrite katakombides.
Magedate ja norutavate lausetega kirjutanud Gromov lõpetas elupäevad täielikus unustuses ning võis arvata, et ka autori looming vajub koos sotsialistliku isamaaga kahjutu sõnaprahina unustuse hõlma. Ent võta näpust: pooleldi juhuslikult ilmnesid tema raamatute maagilised omadused. Kui lugeda õigesti, tõuseb ilmsiks nende müstiline mõju ning lugejat haarab üleloomulik ramm. On päevselge, et raamatute pärast vallandub armutu sõda — pentsik, ent halastamatu.
Võitlusstseenide kirjeldused on üksikasjalikud ja brutaalsed ning sobiksid iga kell ajalooliste seiklusromaanide lahingukirjelduste koorekihi hulka, kui võitlejateks poleks jaburate ja kummaliste relvadega pentsikud inimesed. Pensionärid, haritlased, vanadekodu asukad, traumatoloogid, naabrinaised... Nõukogude metallrubladest valmistatud soomus, karune, paksude saapataldadega kõvendatud sinel, traadi ja nööriga kokkupõimitud parketiliistud... On see vast vägi!
Aga armu siin ei anta ning lõpu poole veeredes läheb teos järjest süngemaks ja verisemaks. Seejuures hõljub lehekülgede kohal täiesti selge, vene absurdihuumorile ainuomane gootilik uim.
«Igal raamatul, igal köitel, mida sa näed, on hing. Kirjutaja hing ja nende hing, kes seda lugesid ja sellega koos elasid ja unistasid. Iga kord, kui raamat uutesse kätesse läheb, iga kord, kui kellegi pilk üle ta lehekülgede libiseb, kasvab tema vaim suuremaks ja tugevamaks.» Nii kirjutas hispaania kirjanik Carlos Ruiz Zafón oma kirglikus «Tuule varjus». Jelizarov arendab seda ideed omas võtmes edasi ning põimib teosesse hulgaliselt allhoovusi.
Asjatundjad on täheldanud praegusel Venemaal nii ühiskondlikus mõtlemises kui avalikus elus postimperialistliku ja postsovetliku nostalgia tugevnemist. Selle üle, missugused olid NSV Liidu lagunemise sotsiaalne hind ja dramaatilised tagajärjed miljonitele inimestele, peetakse kindlasti veel pikalt aru.
Prantsuse diplomaat Charles Maurice de Talleyrand arvas, et täägile võib toetuda, aga mitte istuda. Jelizarovi «Raamatuhoidja» sülitab sellele aforismile laias kaares ning mitte üksnes ei istu täägile, vaid suisa hüppab sinna, tagumik ees.
See on üpris mitmekihiline raamat ning ma pole õigupoolest veendunud, missugust tõde — kui üldse mingit — see kuulutab. Nostalgia kaotatud impeeriumi ning kassiahastus talumatu oleviku pärast annavad kindlasti tooni, kuid paeluv ning jõuline «Raamatuhoidja» kaldub siiski olevat pigem teravmeelne ja peenelt irooniline mõistulugu.