Essee: Kõige tähtsam on tunda ära uus kangru poeg

Peeter Järvelaid Foto: Ardi Truija / Pärnu Postimees

Olen sündinud Tallinnas, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna, töötanud õppejõuna Tartu ülikoolis ning juhtinud rektorina sisekaitseakadeemiat ja mereakadeemiat.
Praegu olen Tallinna ülikooli õigusakadeemia võrdleva õiguse ja õigusajaloo korraline professor.

Tartu ülikooli kasvandik Jaan Kross (1920—2007) kinkis meile imeilusa luuletuse «Maailma avastamine», mis võiks olla ühele alma mater’i rektorile ilus teejuht tema töös. Luuletus algab motoga, et suur maadeavastaja Kolumbus oli kangru poeg, Genua linnast pärit.

Iga rektor peab teadma, et tema tegevus mõjutab kogu Eesti kultuuri. Isegi surra tuleb teadmises, et avastades oma Indiasse viivat mereteed, võib ta olla leidnud tee Ameerikasse.

Samal ajal peab rektor endale aru andma, et temal ei pruugigi enam maadeavastusteks aega jääda. Tema ülesanne on aidata ehitada laevastikku, mille juhtimise võiks kord üle võtta mõni uus Kolumbus.

Rektori raskeim töö on tunda oma õpilaste seast ära see uus kangru poeg, kelle silmis särab kustumatu ja õige avastamistuluke.

See kangru poeg ei pruugi istuda loengupingis — nagu ajaloost teame, on paljud tulevased Kolumbused jäänud märkamata, sest nad ei olnud otsingute ajal korralikult auditooriumis. Teame seetõttu rohkem nendest alma mater’i kasvandikest, kes nooruslikest viguritest hoolimata leidsid endas ühel hetkel tahte pingutada maailma avastamiseks, olgu nimi siis Baer või Ostwald.

Kaupmehe pojana sündinud Johann Skytte unistas XVII sajandil ajast, mil maameeste pojadki saavad alma mater’ist maailma kohta teadmisi koguda. XXI sajandil oleme jõudnud tagasi peaaegu samasse punkti, sest maailm otsib andekaid ja rumal oleks enda ümber andekad leidmata jätta.

Maailma saab avastada vaid teadmisega, mida Jaan Kross sõnastas järgmiselt:

Kõik inimesed on sündinud Genuas.
Kõik inimesed on sündinud sinise mere ääres.

Kuigi Emajõe kallastelt meri ei paista, peab ülikooli rektor seda merd, mille silmapiiri taga on avastamist väärt maailm, oma samme seades vaimusilmas nägema. Selleks kohustavad ülikooli kasvandikud ja ajalugu. Saatus soosib ülikooli vaid siis, kui seda juhitakse austusega eelkäijate vastu. Teadlase töö ei erine selles osas kangru omast, sest siingi kehtib põhimõte:

Kõikide isad on kummargil
kangaspuude kohal,
kudumas kangast lastele jätkata...

Et meie lapsed ja lapselapsed seda kangast edasi kooksid, ei tohi sinna mõttetult lõimida valet ja kurjust. Igal inimlikul nõrkushetkel tasub endale meenutada, et kurjuselõimed on kangas alles ka siis, kui meid enam ei ole.

Samas tuleb nooremal põlvkonnal lasta kangakudumise juurde asumise eel nautida kasvamisega seotud rõõme. Neile peab andma võimaluse piiluda silmapiiri taha ning arendada oma fantaasiat, et see annaks jaksu tüütutel kangakudumise aastatel, mil tuleb teha seda tööd, mida iga rektor ametisse astumise järel peab tegema. Kangaspuude taha asunult ei tohi olla kade neile, kes naudivad noorust.

Jaan Kross on pannud kasvava põlvkonna käitumise kirja järgmiselt:
 
Kõik lapsed jooksevad kangaspuude lõginast
sinise mere kaldale vahtima varbad vees
laevade kadumist silmapiiri taha
Sest lapsed peavad sinna jooksma
ja laevad peavad sinna kaduma
ja varbad peavad saama märjaks

Alma mater’i rektor peab olema tolerantne ja loobuma «kõigi loodusteaduste jaoks tehtud mallide alla teiste erialade murdmisest». Klassik on öelnud, et kõik asuvad teele, sest kõik peavad asuma teele.

Akadeemilises ringkonnas pole maailma avastamise seisukohalt oluline, millega täpselt seda tehakse. Tähtis on see, kuhu nende vahenditega retkele suundunud kord jõuavad, see, et vabad ja rõõmsameelsed hinged avastavad kord uue maailma.

See on inimlapsele alati keeruline töö ja on rumal, isegi kuritegelik, kui keegi oma võimu kasutades ette kirjutab, kuidas avastada maailma, mis vaataja jaoks on pidevalt silmapiiri taga.

Seetõttu:

Kõik
Mõni kõikide
vähesed paljude
igaüks iseenese jaoks
Sest igaüks peab avastama oma
maailma.

Oskus tolereerida teiste leide, kuigi nad ei paista ehk sinu meetodi järgi tehtud olevat, on suur rikkus.

Akadeemilises maailmas räägitakse, et maailma heade ülikoolide saladus peitub oskuses teha alma mater’i arenguks häid erandeid, ning õnnetud ja viletsad ülikoolid on need, kus tehakse erandeid valel ajal või valedele inimestele. See ei vii edasi.

Teaduses on olemas niinimetatud Kolumbuse õnn: eksitakse küll teelt, kuid jõutakse millenigi, mis on pikas perspektiivis sama oluline või olulisemgi kui esialgne reisisiht.

Aga ometi saadakse pärale
Sest igaüks saab mingil määral pärale
ning avastab uue maailma uue mandri uue saare uue laiu uue rihvaribagi
uue jalatäie maad mõtte ja südame tarvis
Tulgugi tal seal kanda
omast ajast ja ruumist kütkeid
iseenese piiridest ahelaid
või jalaraudu kaaslaste kadedusest
leitagugi pärast et maa mille ta leidis
või mõte mida ta mõtles
või armastus mida ta armastas
pole hoopiski see mille tema arvas selle olevat
siiski on igaüks
kõikide nimel
oma maailma asekuningas

Ülikooli rektori ülesanne on saata merele needki mugandunud erialakolleegid, kes teadusstatistikaga manipuleerides ärplevad kohalikus kõrtsis, kui suured meresõitjad nad maailmameredel oleksid. Igal ajal on sadamakõrtsis konutanud mandunud tüüpe, kelle põhitegevuseks on kujunenudki ärplemine. Hooplevad kõrtsiadmiralid ei vii paraku maailma edasi, samas kui lihtsad akadeemilised lodjamehed seletavad oma tööga seda veidigi.

Meie rahval on haritud inimestena tulevikulootust vaid siis, kui

kõik asuvad teele
ja kõik jõuavad mingil määral pärale
Ja kõik isad on kummargil
kangaspuude taga
kudumas kangast lastele jätkata...
ja me tunnistame, et: ...kõik inimesed on sündinud
sinise mere ääres
JA KÕIK INIMESED ON SÜNDINUD GENUAS.

Nii lihtne ja nii keeruline ongi rahvusülikooli juhi ülesanne, mida tuleb täita kangruna, lisades iga päev süstikuga ridasid sellesse kangasse, mida alustasid meie esiisad ja mida loodetavasti kord, kui meie jõud on raugenud, koovad edasi meie lapsed ja lapselapsed.