Mulk ütleb okei asemel kik om kõrran

Põhiline aur on Janne Järveltil esimesel juhataja-aastal läinud Mulgimaa sündmuste korraldamisele. Foto on tehtud teise Mulgi peo tule teekonnal läbi siinsete kihelkondade. Juhataja plaanib muuta instituudi kohalike seas tuntumaks ning alustada kodulehe korrastamisest.

FOTO: Meelis Sõerd

Seal, kus vanaema on nänn ja kask on kõiv ning asjadest mitte ei räägita, vaid kõneldakse, mitte ei proovi, vaid katsub iseteadlike mulkidega hakkama saada oktoobris ametisse valitud Mulgi kultuuri instituudi juhataja Janne Järvelt. 

«Nänn on vanaema, ega mina ei teadnud varem, et see on mulgikeelne sõna. Arvasin, et seda kasutab ainult meie pere,» ütles Janne Järvelt, kelle mõlemad vanaemad olid mulgid. Ta imestab seniajani, et kodus mulgi keelt ei kõneldud. Mõni väljend ikka oli käibel, aga toona ei olnud tal aimugi, et need olid murdekeelsed.

Lemmiksõna on tal «edimene». See tähendab esimest ja ta kuulis seda mulkide seltsi juhatuse liikmelt Erna-Elise Neimannilt. Toosama daam on Järvelti keelekasutusest peaaegu välja rookinud sõna «okei». Kord oli ta öelnud, et sellist sõna mulgi keeles pole: öeldakse hoopis «kik om kõrran» või «kik om hää».

Sellest saati ripub Mulgi kultuuri instituudis meeldetuletussildike, millel seisab: «Kik om kõrran.»

Kümme kuud juhatamist

«Nüüd tean mulgi keelest rohkem, aga põhjus, miks ma seda eriti kasutanud pole, peitub asjaolus, et tahan selle korralikult selgeks saada. Mulgi kultuuri instituudi juhataja peab kõnelema seda perfektselt, aga mina veel hästi ei oska,» selgitas Janne Järvelt.
Sellest hoolimata on instituudi juhatajas mulkide meelt ohtralt, sest sündinud ja kasvanud on ta Mulgimaal.

Töökuulutuses keelt ei nõutud, küll aga strateegilist nägemist ja kõrgharidust. Kõrghariduse omandas ta Viljandis info- ja dokumendihalduse erialal.

Dokumentidega on juhatajal praegu mässamist rohkesti. Mulgi kultuuri instituut on mittetulundusühing, tegutseb see projektipõhiselt ja kõigi tegemiste jaoks on tarvis taotleda raha.  Algul tuleb välja mõelda, mida ja kuidas teha, siis kirjutada projekt ja lõpuks aru anda, mis on tehtud. Oma sissetulekut instituudil pole ning midagi ei teenita, pigem kulutatakse.

Tänavu on Järveltil aur läinud peamiselt Mulgimaa suursündmuste korraldamisele. Põhilise energia võttis juunikuine teine Mulgi pidu.

«Olen tahtnud, et meie tegevusel oleks õigustatud eesmärk. Igatahes lisab see inimestele indu ja meist on saanud juba päris suur tööandja: ostame kohalikelt teenust,» rääkis ta. Virisejaid leidub tema sõnutsi alati, aga raha taotleb instituut ikka sealt, kus seda kohaliku elu edendamiseks jagatakse — kelleltki midagi ära ei võeta.

Oma algset plaani kaasata instituudi töösse rohkem noori keelt ja kultuuri õppima pole Järvelt jõudnud ellu viia, nii palju on olnud muud tegemist.

«Tahtsin muuta asutuse avatumaks. Varem ei teadnud ma Mulgi kultuuri instituudist suurt midagi, kuigi see on tegutsenud Abjas juba 1996. aastast. Plaan on tuntust kohapeal suurendada,» rääkis ta.

«Mõtleb globaalselt, tegutseb lokaalselt,» lausus Halliste vallavanem Andres Rõigas. See ütlemine iseloomustab tema arvates Janne Järveltit hästi. «Pean lugu nendest, kes on maailmas ringi käinud ja koju tagasi tulnud. Janne on just niisugune,» märkis ta ja lisas, et kui inimene on palju ilma näinud, juhib ta kindlasti hästi ka kohalikke asju.  

Riietumiskunst Austraaliast

2008. aastal läks 25-aastane Janne Järvelt töö- ja puhkeviisaga Austraaliasse. Seal õppis ta aastakese stiilinõustamist, mis õpetab riietuma inimese isiksust arvestades. Kõigepealt tehakse kindlaks, mis tüüpi sa oled. Põhitüüpe on viis: klassikaline, naiselik, loomulik, dramaatiline ja loominguline. Dramaatilised inimesed kannavad sageli punast ja musta ning suuri lehve, seevastu naiseliku tüübi riietuses on esindatud pitsid ja lillekesed. Loominguline isiksus on kõige boheemlikum.

«Meil on see uus, aga seal suhteliselt populaarne ostlemisviis,» ütles Janne Järvelt. Austraaliast tagasi tulles proovis ta Eestis luua oma äri ja taotles alustuseks raha, aga sai toona vastuseks, et niisugust luksusteenust majanduskriisis vaevlevas Eestis ei vajata.

«Maabusin siis kodus Halliste vallas, kus elan praegugi. Olin seotud Abja kaugtöökeskuse ja Viljandi vabatahtlikega ning kandideerisin Halliste vallavolikokku,» rääkis Järvelt. Volikokku ta ei saanud, vaid jäi esimesena joone alla. Siis otsustas neiu minna vabatahtlikuks.

Aafrika karastas

Janne Järvelt läks üheksaks kuuks tööle Lõuna-Aafrika Vabariiki Kaplinna orbudekodusse.

«Sealsed olud ei ole nii hirmsad, kui arvatakse. Lapsed on normaalsed ja elumajad samuti,» lausus Järvelt.

Koos teise eesti neiuga asus ta õpetama paarikümnele eraorbudekodu lapsele rahvastepalli, joonistamist ning inglise ja eesti keelt. Lõpuks oskasid kõik tere öelda.
Pärast kooli saabusid orbudekodusse ka teised ümberkaudsed lapsed, kellega eesti vabatahtlikud tegelesid. Järvelti jutu järgi kasvatatigi neid seal kommuuni süsteemis.

«Kogukond kasvatab last, kellegi õde või vanaema võtab ta enda juurde. Pooltel orbudekodus olijatel olid samuti vanemad, aga räägiti, et emad ja isad on aidsi surnud ning orvud vajavad välismaist raha,» rääkis ta.

Orbudekodu juhataja sõitis ringi autoga ning kasutas iPhone'i, tema kunstküüned olid laitmatult hooldatud. Seevastu lapsed võisid teinekord nälga tunda. Pealispinna all valitsevast ebavõrdusest saad Järvelti sõnutsi aru alles siis, kui oled ühiskonda sisse elanud. Pealtnäha paistab kõik olevat enam-vähem korras.

«Meid sõidutas taksoga sageli kirikutegelaste poeg, kes kandis autos kaasas relva ning ühel õhtul isegi kasutas seda kohalike hirmutamiseks. Relv polnud õnneks laetud,» meenutas ta ja lisas, et neil, valgetel inimestel ei soovitatud üksi väljas liikuda — iseäranis õhtul.

Vabatahtlikku orbudekodu tööd tegid nad Kaplinna vaeste linnaosas. «Koha nimi oli Langa ja seda osa kutsuti township’iks. See tähendab mustade linnaosa, vaeste elupaika. Seal tuleb sageli ette röövimist ja vägivalda,» ütles Järvelt.

Ka nemad, kaks eesti neiut, puutusid õhtuhämaruses röövlitega kokku. Esimest korda nõudsid mustad mehed raha ja telefoni. Eestlannad päästis kõva karjumine. Hiljem naasis üks mees, kapuuts näo ette venitatud. Ta ütles, et teab, kus neiud elavad ja kes nad on, ning hoiatas õhtul ringi liikumast: sedapuhku olnud tema vend narkouimas, aga järgmisel korral võivat hullemini minna.

Tegelikult olid Janne Järvelt ja tema kaaslane koduuksest kõigest paarisaja meetri kaugusel, aga valge inimene mõjuvat township’is kõndiva rahakotina. «Ristisime end rahalehmaks,» ütles ta.

Ka järgmisest röövimiskatsest päästis eestlannad kõva kisa. «Eks röövijad ole head kehakeele lugejad ja näe ära, kas ongi üldse midagi võtta,» märkis Järvelt. Tema käinud röövimise hirmus kõik üheksa Aafrikas veedetud kuud ringi, telefon põues.  

«Tänu Aafrikale olen karastunud,» naeris instituudi juhataja. Ta ütleb, et sai lõunamaal suure elu- ja suhtlemis­kogemuse. Ehk on tal seetõttu kergem hakkama saada üheteistkümne Mulgimaa omavalitsusjuhiga, kes teinekord koosolekulaua taga tuliselt vaidlema kipuvad.

«Algul tõmbasin ennast kõvasti tagasi, mõeldes, et vallavanemad on seal kauem olnud ja teavad rohkem, aga lõpmatuseni nii teha ei saa. Aeg on näidanud, et tuleb sõna sekka öelda ja ennast maksma panna,» lausus Järvelt. 

Tagasi üles