Eesti on uskumatult rikas, ole vaid hakkaja kõike avastama ja nautima. Või tuleks hoopis hüüatada: «Jätkuks selleks ometi aega!»? Tunde, päevi, aastaid...
Pärnumaal jagub magneteid
Mõni aasta tagasi võtsin nõuks tutvuda Pärnust muudesse suurematesse keskustesse suunduvate teede äärde jäävate huvitavate paikadega ja jõudsin kiiresti kahele järeldusele.
Esiteks olen (ehk nagu mõni teinegi pärnakas) olnud rumalalt iseteadlik, arvates, et tean kodukandist peaaegu kõike. tegelikult ei tea suurt midagi. Ja teiseks: Pärnumaal on hästi palju võimalusi, mida enne kusagil välismaal giidi sabas ühest ausambast teiseni sörkimist tuleks ära kasutada ja teistelegi soovitada. Jagatud rõõm on tõesti mitmekordne rõõm, tean nüüd omast käest, sest olen enda avastatud radadele saatnud hulgaliselt inimesi.
Pärnumaal on palju kultuuriloolisi vaatamisväärsusi, erilisi looduspaiku, tänapäevaseid kauneid (aga miks mitte ka oma inetuses erakordseid!) vaatamisväärsusi, toredaid matkamis- ja muid rekreatsioonimooduseid. Neid leiab nii soode ja rabade keskelt, põlismetsast, lausa käeulatusest maanteede äärest kui muidugi maakonnakeskusest ja suvepealinnast Pärnust.
Alljärgnev pakkumine on vaid väike osa Pärnumaa rikkustest, kehtib nii kodukandi inimesele kui Pärnumaa külalisele ning on mitmekesine ja isiklik, erinedes seega turismiteatmike valikust. Aga arvestada tuleb, et keegi ei jõua tutvuda kaugeltki kõigega, ja alati saab ju siin esitatud meelepäraselt täiendada.
Niisiis: hüvasti, tolmune linnauulits!
Pärnust viib välja kuus suuremat teed: Tõstamaa ja Varbla peale, läbi Oidrema Lihula poole, Pärnu-Jaagupi kõrvalt Tallinna, Tori ja Vändra kaudu Paide peale, Kilingi-Nõmme suunas ja alla lõuna poole Iklasse.
Nende maanteede lähedalt huvitava leidmisel abiks olla üritangi.
Uudistamise võiks maiuspalana lõpetada Pärnus, kus ei saa jätta käimata renoveeritud Vallikäärus ja jalutada sealt läbi Rannapargi randa promenaadi ja purskkaeve vaatama.
Mis puutub magnetisse, siis teatavasti tuimale puule magnet külge ei jää. Sama on igasuguse põnevaga, et peab olema vastaspoolus ehk huvi. Kes ümbritseva vastu huvi tunneb, seda erutab okast tassiv sipelgaski, kes isegi naabrimehe kosmonaudiks saades ütleb vaid tuimalt «mh-hõhh».