Hambutu maksupoliitika

Heljo Pikhof Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

KUMB ON väärtuslikum, kas elusolend või eluta asi? Masinatesse ja seadmetesse tehtavad investeeringud on riik maksudest vabastanud, aga rahanatukeselt, mille tööandja panustab inimeste tervise hoidmisse või taastamisse, maksab ta täie rauaga.

Tark ettevõtja teab, et mutreid tuleb õlitada ning targad seadmed on vaja varustada viirusetõrjega, ja teebki seda. Seevastu töötajate eest hoolitsemine on trahvitav: metsamehele tehtud puugisüsti või teenindaja gripivaktsiini eest peab tööandja maksma vaat et topeltsumma. Seesama kehtib «tehnohoolduse» ehk tervise­spordi kulutuste hüvitamise kohta.

Maksustamine võtab paljudelt ettevõtjatelt võimaluse või valmiduse turgutada oma töötajate tervist ja võimekust.

Teab mitmendat korda esitasid sotsiaaldemokraadid juuni algul riigikogule tulumaksuseaduse muutmise eelnõu. Selle eesmärk on lasta tööandjal pisutki hoolt kanda inimeste tervise eest ning vabastada ta nende kulutuste maksudest, mis edendavad töötajate tervislikku eluviisi, vähendavad haigestumist ja hõlbustavad haigestunute taastumist — alustuseks töötaja kohta aastas 400 euro piires.

PRAEGU PEETAKSE erisoodustuseks, millele lisanduvad nii tulu- kui sotsiaalmaks, töötaja prii võimalust kasutada spordisaali ja ujulat või taastusravikabinetti, mille ettevõtja on oma kuluga soetanud.

Selline kord on jabur ja kahjulik, sest pinges ja pahatihti haiglasevõitu töötajad pidurdavad ettevõtete arengut ning seega kogu riigi majanduskasvu. Kui paraneks inimeste tervis, väheneks ka summa, mida tööandjad ja riik maksavad ravikindlustuseks ning tööjõukuludele laiemalt.

Et haigestumise kolme esimese päeva eest enam raha ei saa, kipuvad inimesed poolpõdurana tööle, ehkki see teeb tervisele tihtilugu kurja.

2009. aasta 1. juulist on just tööandjal kohustus maksta haigushüvitist haigestumise neljandast päevast kaheksandani. Seega on ta üpris huvitatud oma inimeste heaolust. Ennetada on alati tulusam kui kustutada kahjutuld või ravida ränka haigust. Arukas tööandja mõistab seda — kui vaid erisoodustusmaksu ees ei oleks!

Kui masin läheb katki, vahetatakse see välja uue ja parema vastu. Inimesed on ükshaaval üles loetud: praegu on meid 75 816 võrra ehk tervelt 5,5 protsenti vähem kui kümme aastat tagasi. Sündimus väheneb, võõrsile lahkunuid on aina rohkem.

Pakku ei minda hea elu eest. Siirdume ikka sinna, kus meid osatakse paremini hoida.

Nõnda saavadki muu maailma tööandjad siinsed haritud ja töökad inimesed, kuna meie omadele jäävad tühjad pihud. Juba praegu valitseb mitmel alal tööjõunappus, väärt palgalist tuleb tikutulega taga otsida.

Eesti inimeste aju ja anne on rikkus, millega suudame välisilmale konkurentsi pakkuda. Miks ei lase riik siis ettevõtjal investeerida inimvarasse ja oma töötajaid natukegi motiveerida?

Ühe käega kulutab ta sotsiaalministeeriumi ja tervise arengu instituudi kaudu tervislike eluviiside propagandale raha, teise käe aga paneb terviseedendusele ette.

Maksupoliitika on käitumise suunamiseks tükk maad tõhusam hoob kui mis tahes sõnad või turunduskampaaniad. Inimene võib ju aru saada, mis teeb talle head ja mis halba, aga mida selle teadmisega peale hakata, kui pole raha spordisaalis või ujulas käia.

Neid, kes üldse spordiga ei tegele või liigutavad ennast vaid mõne korra aastas, on meil täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu järgi 32 protsenti. Korrapäraseid trennitegijaid leidub kõige rohkem suurema sissetulekuga inimeste seas. Pole kahtlust, et kui tööandja saaks sportimisvõimalused kas või osaliselt kinni maksta, muudaks see töötajad aktiivsemaks.

Inimeste harjumused ei muutu üleöö ning tervislike eluviiside kasvatamine nõuab järjepidevat tööd. Ometi tuleb neid kõigi vahenditega edendada. Meie väheneva ja vananeva rahvastikuga riigis on see elu ja surma, kestmise ja hääbumise küsimus. Pealegi annab sportlik ema või isa spordipisiku edasi ka lastele.

VABASTADES terviseedendusse tehtud investeeringud erisoodustusmaksust, tuletaks riik kitsile või kitsastes oludes tegutsevale ettevõtjale meelde, et inimene on tähtsam kui masin.

Kuidas teile meeldiks teenindaja, kes ainult uriseb kliendi peale, sest ei söanda paotada hambutut suud nõuandmiseks ega naeratamiseks? Kui inimesel endal ega riigil ei ole raha isegi elementaarseks hambaraviks, ehk suudaks siis tööandja firma visiitkaardile naeratuse tagasi anda?

Hambutus on saanud meil lausa rahvuslikuks nuhtluseks. Korras hambad ei ole üksnes iluasi, neid on vaja ka tervise hoidmiseks.

Seni on sotsiaaldemokraatide ettepanekud muuta tööandja hoolitsus töötajate tervise eest kas või osaliselt maksuvabaks valitsuskoalitsiooni häältega tagasi lükatud. Oleme endiselt seda usku, et elus inimene on mis tahes riist- või tarkvarast kallim. Lootkem parimat. Naeratagem, kes veel saab!