Kuidas ajateenijad käisid kolmandaks maailmasõjaks ettevalmistusi tegemas

Heino Mooste sai oma pool sajandit tagasi põhjaliku sõjalise väljaõppe, millega teda ja tema kaaslasi valmistati ette ei rohkemaks ega vähemaks kui kolmandaks ilmasõjaks. Foto: Elmo Riig

Peagi möödub 58 aastat kurikuulsatest Totski tuumamanöövritest. Kõik sellel õppusel osalenud sõdurid kirjutasid alla 25 aasta pikkusele vaikimisvandele. Enamikul neist aga ei õnnestunudki nii kaua elada.

Viljandi mees Heino Mooste oli üks paljudest Nõukogude sõjaväkke sundaega teenima saadetud meestest, kes enam kui poole sajandi eest iseenese teadmata sattusid tunnistajaks sündmusteahelale, millega valmistuti kolmandaks maailmasõjaks.

Nõukogude Liit pelgas üle kõige tuumarünnakut. Parim kaitse on aga teadagi rünnak ning seetõttu otsustati kõige kõrgemal tasemel korraldada ennetav õppus, mida juhatas marssal Georgi Žukov isiklikult.

Kindralid olid kuidagi välja arvestanud, et uus ilmasõda saab alguse Lõuna-Saksamaalt. Seetõttu valiti supersalajaseks katsetuseks paik, mille geograafilised olud olid Saksamaa omadega võimalikult lähedased. See sattus olema Lõuna-Uuralis Orenburgi kandis.

Inimestest katsejänesed

Heino Mooste läks sõjaväkke sundaega teenima 1954. aastal. Viljandi raudteejaamast alanud teekond viis ta Valgevenesse, raskekahurväe diviisi.

Teise maailmasõja lõpust oli siis möödas vähem kui kümme aastat. Pinged Moskva ja tolle äsjaste lääneliitlaste vahel olid kujunenud juba otseseks ja varjamatult ohtlikuks vastasseisuks. Stalin oli 1946. aastal selge sõnaga teatanud, et tuleb aega raiskamata valmistuda uueks sõjaks Läänega. Seda asutigi tegema.

Saatuse tahtel sattus Heino Mooste aega teenima kanti, kus mäletati hästi ja värskelt Totski sündmusi.

1954. aasta 14. septembri varahommikul lõhati seal 350 meetri kõrgusel maapinnast aatompomm. Kaks korda võimsam kui see, mille ameeriklased olid üheksa aastat varem Hiroshimale heitnud. Too oli 20-kilotonnine, Totski oma täpselt kaks korda suurem.

Eriti koletu oli, et steppi oli selleks ajaks õppustele aetud vähemalt 45 000 sõjaväelast, kellest enamik ei osanud hingeski aimata, et nad on katseeksemplarid.

Hiigelõppustel oli kümneid tanke, suurtükke, lennukeid ja muid raskerelvi. «Igat liiki väeosad ja relvastus olid kokku viidud,» meenutab Heino Mooste. «Ma ei olnud plahvatuse ajal seal, kuid puutusin otseselt kokku meestega, kes olid selle läbi teinud.»

Väeosad olid plahvatuse epitsentrist viie kilomeetri kaugusel. Neile oli enne välja jagatud 15 000 gaasimaski ja 20 000 paari musti prille ning rohkem kaitsevahendeid õigupoolest polnudki.

Esimesed mehed saadeti otse plahvatuse epitsentrisse. Stepiliiv oli sulanud klaasiks ning sõdureid ootas kindel surm. Ka lennukid läkitati veel hajumata tuumapilve, et sealt õhuproove võtta. Enamik osavõtnutest sai tugevasti kiiritada ning suri peagi.

«Vanemad ohvitserid olid sõjas käinud mehed,» jutustab Mooste. «Sain eriti hästi läbi ühe kapteniga, aga ta ei tahtnud sellest eriti rääkida. See oli ikka ülisalajane asi. Ta ütles, et kõik istusid varjendis, gaasimask peas. Pauk oli nii kõva, et lõi varjendi ukse müraki lahti, kuigi sellele oli veel kirveski toeks pandud.»

Plahvatusest ja selle tagajärgedest valmis film, mida kasutati ülisalajaseks õppematerjaliks. Mooste on üks nendest, kes on seda oma silmaga näinud. Tema väeosa asus muide sadakonna kilomeetri kaugusel Tšernobõlis, mis aastakümneid hiljem sai maailmas kurikuulsaks tuumakatastroofi tõttu.

«Küla oli nagu vene küla ikka. Inimesed olid küll ära viidud, kuid sinna oli jäetud igasuguseid koduloomi, kanadest ja kukkedest sigade ja lehmadeni välja,» kirjeldab Mooste õudset filmi, mis on tal tänaseni eredalt meeles. «Nad olid jäetud plahvatuse epitsentrist erinevatele kaugustele. Mäletan ühte siga. See oli nii sajakilone loom, kellele oli vöö ümber pandud. Ma ei oska öelda, kui kaugel ta plahvatusest oli olnud. Kui pärast vöö ära võeti, oli selle alt kõik valge. Siga ise oli punane nagu vähk. Kiiritus oli väga tugev olnud.»

Epitsentri lähedal seisvaid tanke oli lööklaine koos pinnasega edasi lohistanud nagu mänguautosid. Kahuritorud olid kuumuses ära sulanud. Üks osalejatest on meenutanud, et plahvatuskohast poole kilomeetri kaugusel seisnud rasketanki oli keegi justkui sepavasaraga lömmi löönud.

«Sõjaväge huvitas muidugi see, mis saab relvadest pärast tuumaplahvatust,» selgitab Mooste, kes oleks pidanud kolmandas maailmasõjas sõdima hakkama.
Kõik see sai selgeks alles pool sajandit hiljem. Totski sündmustest ning teistest ettevalmistustest hakati rääkima kaheksakümnendate aastate lõpul.

«Keemiaväeosad jäid veel eriti pikaks ajaks paigale. Võib vaid ette kujutada, mis nendega juhtus,» ohkab Mooste. «Plahvatuskoha külje all olnud küla inimesed küll evakueeriti, aga ohvitserid lubasid, et inseneriväed ehitavad küla pärast jälle üles. Kujutad ette!»

Mooste vangutab pead.

«Filmis oli vist helikopteri pealt filmitud seda, kuidas küla pärast plahvatust põles.»
Radioaktiivse massihävitusrelva katsetustega jäädi igati rahule. Õppust juhatanud marssal Žukov sai selle eest neljandat korda kangelase kuldtähe ning tunnustust jagus ka teistele kõrgematele ohvitseridele.

Kiire surm

Aatompomm oli seega reaalsetes tingimustes elavjõu ja tehnika peal järele proovitud ja järg oli väiksemate, kuid samuti koledate massihävitusrelvade käes.

Paar aastat pärast Totski sündmusi laaditi mehed, Heino Mooste teiste seas, koos kahuritega taas vagunitesse. Sõit viis Vitebski polügonile. Seal hakati katsetama suurtükimürske, mis olid täidetud sinihappega.

Sinihappe absoluutselt surmav kogus on 300 milligrammi kuupmeetri kohta. Mürkaine suure kontsentratsiooni korral kaotab kannatanu teadvuse, tekivad krambid, algavad hingamise ja südametegevuse häired, sellele järgneb kesknärvisüsteemi halvatus. Surm saabub mõne minuti jooksul.

«Enne tehti gaasimaskide kontroll — lugu oli päris tõsine,» kõneleb Mooste. «Meile oli kuue kahuri peale 900 mürsku ja me tulistasime kõik need välja ka. Mina olin esimese kahuri peal ja et esimene suurtükk pidi märki sisse laskma, saime meie rohkem tulistada.»

Sihtmärgid olid eri kaugusel. 152-millimeetriste mürskudega tulistav kahur suutis lasta 40 kilo kaaluva mürsu 12,4 kilomeetri kaugusele.

«Keemilised mürsud olid eriti õhukese seinaga ning neid võis tulistada ainult neljanda laenguga,» selgitab Mooste. «Mürsud ja lõhkeaine olid suurtele kahuritele eraldi. Neli pakki tuli hülsist välja võtta. Oleks ta tulistatud täislaenguga, oleks mürsk võinud lõhkeda varem. Keemiamürsud pole ette nähtud inimeste kildudega tapmiseks.»

Kui kõik 900 mürsku oli välja lastud, pandi alles jäänud püssirohupakid eraldi lehtrisse. Neid ei tohtinud enam kasutada ning pakkidest laotud võimas riit süüdati põlema. Püssirohi teatavasti põleb, mitte ei plahvata. Tuli oli nii võimas, et tekitas enda läheduses vaakumi.

Milleks laskmist harjutati, ei seletanud muidugi keegi. Külm sõda hakkas oma kuuma haripunkti jõudma. Sündmustega seotud laiem pilt hakkab alles praegu selginema.

«Oleks sõjaks läinud, oleks tulnud minna,» nendib sihturiks õpetatud Mooste kuivalt.
Mõelda vaid, kui palju massihävitusrelvi oli närviliste kindralite ja marssalite näpuvajutuse kaugusel. Maailma saatus rippus hapra niidi otsas ning on ime, et see kõigest hoolimata ei katkenud.

«Kogu Valgevene ala oli Gomelist peale sõjalisi objekte tihedalt täis tikitud,» räägib Mooste. «Tankid ja helikopterid ja sellinegi tehnika, mida varem keegi näinud polnud. Aasta enne minu äraminekut toodi uued mürsud, millest igaüks kaalus veerand tonni. Neid lasksime oma polügonil. Sellise mürsu auk oli nii suur, et kui sisse läksid, siis ise välja ronida oli  võimatu. Kujutate ette, kui neli sellist mürsku üksteise lähedal lõhkeb! Mitte midagi ei jää järele.»

Õppeotstarbelisi kahureid sattus tema teele mitu. Nende hulgas olid ka sõja ajal trofeesaagiks saadud 105-millimeetrised Saksa sõjaväe kahurid koos laskemoonaga.

«Kui Viljandis oli suur sõjaväe paraad (1998. aasta võidupüha paraad — toimetus), siis olid seal väljas põhimõtteliselt täpselt sama tüüpi kahurid, ehk mõnda detaili oli muudetud!» lausub Mooste naerdes. «Meie kaitseväe ohvitserid veel kiitsid, et väga head ja täpsed.»