Ponidega liivarannad ja kurikuulus kurjamilinn

Kui Baltimore’i ohtlikest slummidest hoiab iga mõistlik turist eemale, siis sisesadama ümburses on uudistada päris palju. Foto: Kristiina Vaarik

Ühendriikide idaranniku osariigid Maryland, Virginia ja Pennsylvania jäävad eestlaste reisiplaanidest enamasti välja, kuigi nende kaunis loodus ja võluvad linnad pakuvad ehk tõelisemat Ameerika-kogemust kui mõni tüüpsihtkoht.

Elasime abikaasaga pool aastat Marylandi osariigis Baltimore’is, mis sai kurikuulsa maine krimisarja «The Wire» tõttu. Seriaalis nähtud gängid, tapmine ja narkootikumidega seotud vägivald on linnas endiselt olemas, kuid tavaturist probleemsetesse linnaosadesse enamasti ei satu ning üllatuslikult on Baltimore päris populaarne sihtkoht. Külalisi aitavad linna tuua ka kuulus Johns Hopkinsi ülikool ja haigla, mis tihtipeale konverentse korraldavad.

Baltimore’i tuntuim koht on ilmselt sisesadam. Nädalavahetustel jalutab selle ääres kõnniteedel suur hulk inimesi, kes võivad uudistada rahvuslikku akvaariumi, eelkõige lastele mõeldud Marylandi teaduskeskust või ajaloolisi laevu ning valida paljude restoranide ja kaupluste vahel. Soojemal ajal on mõnus istuda veetaksosse ja sõita näiteks Fell’s Pointi linnaossa, mis on eriti armastatud väikese pargi ning lõputu hulga kohvikute, baaride ja restoranidega koht õhtusel ajal.

Meie sattusime sinna ühel soojal kevadõhtul, kui jäätisekioskite kõrval looklesid väikesed järjekorrad, sadamasopis ootas hall Jaapani sõjalaev tagasi linna peale lubatud madruseid ning ühest baarist kostis tänavale elavat muusikat ja külastajate kaasajämmimist.

Promenaadi mööda vaikusesse jalutades imetlesime sadu erajahte, mis hoolitsetud väikeste korterelamute ees ankrus seisid. See idüll aitas unustada meie ajutise kodu lähedal asuva neegrite linnaosa, millest õhkus räpakust ja kus hämaral ajal polnud just kindel liikuda.

Sisesadama vahetus läheduses asub Ameerika visionääride muuseum. See on USA-s ainulaadne, kuid kui suurus välja arvata, võib seda võrrelda Viljandi Kondase keskusega. Visionääride muuseumi on koondatud amatööride kunstiteosed ning nii on see värvi-, materjali- ja ideekirevuses mõnestki tavamuuseumist üllatavam.

Osa väljapanekust on kineetilised skulptuurid, sealhulgas Fifi, ülisuur roosa pehme kutsu, mis on samas jalgratta eest. Fifi on osalenud kineetiliste skulptuuride võidusõidul, mida muuseum korraldab iga aasta mais.

Vanausuliste maakond

Pennsylvanias Lancasteri maakonnas elab ilmselt üks Ameerika omapärasemaid rahvuskilde: 1720. aastatel Saksamaalt ja Šveitsist välja rännanud vanausulised amishid. Nende religioon sai Euroopas alguse juba 1525. aastal.

Amisheid näha on päris erakordne kogemus, sest kuigi nad elavad tavaliste ameeriklastega kõrvuti, sõidavad nad endiselt hobuvankritega, ei kasuta elektrit ega hari põldu traktoriga ning riietuvad vanamoeliselt: meestel on pikk habe ja naised katavad oma juuksed tanuga, isegi pisikestel tüdrukutel on rätik peas.

Amishitel on ühetoalised koolid, kus lapsed käivad vaid kaheksa klassi, sest USA tavaharidust peavad nad ülearuseks. Poisid õpivad farmeriks, aga et igas amishite peres on keskmiselt seitse või kaheksa last, ei saa paljud kodufarmi tööle jääda ja alustavad oma äri. Mõned töötavad turisminduses, näiteks pakuvad turistidele hobuvankrisõite ja müüvad oma käsitööesemeid.

Tüdrukud õpivad ema käe all kodumajandust ja eelkõige on nad tuntud imeilusate lapitekkide loojatena. Käisime ühes muuseumis-kaupluses, mis oli täis väga kauneid esemeid. Igaüks neid osta ei jõua. Suuremad tekid maksid 1200—1500 dollarit. See summa tuleb jagada kahega, et näha, kui palju töötunde teki tegemiseks on kulunud.

Virginia ja Marylandi osariigi piiril jookseb Potomaci jõgi, mille kaldail asub Great Fallsi looduspark. Kaljude vahel voolavas jões on vaatemängulisi koski ja kärestikke, mida saab Virginia poolt vaadelda kolmelt vaateplatvormilt. Loodusenautijatel on võimalik kõndida ka paaril loodusrajal.

Mõnda aega jookseb jõe ääres vana Patowmacki kanal, mida innustas rajama Ameerika esimene president George Washington ja mille nimi on saadud vana indiaanikeelse Potomaci jõe järgi. 1,6-kilomeetrine kanal jõe kõrval hakkas tööle 1785. aastal, et väiksed kaubalaevad saaksid ohtlikust kärestikust mööda sõita.

Praegu pääseb Virginia Great Fallsi juurde vaid isikliku autoga, makstes looduspargile sissepääsutasu 5 dollarit, aga aastail 1906—1932 sõitsid Washingtonist Great Fallsi trammid. Seal töötas tol ajal uhke lõbustuspark piknikuala, tantsupaviljoni ja karusselliga ning õhtuti võis nautida tuledega vaadet kaljudele.

Annapolis ja Ocean City

Baltimore’ist 40 sõiduminuti kaugusel asub sadamalinnake Annapolis. Väiksusest hoolimata on see Marylandi pealinn. Esimesed inglased asustasid selle juba 1649. aastal ja 1783—1784 oli Annapolis ühendriikide pealinn.

Linnas pole kõrgeid kortermaju, see on armas — nagu mõni hästi hoitud Euroopa väikelinn. Annapolises asub Ameerika mereakadeemia. Saime sealses ülikoolilinnakus ringi käia, tuli ainult valvurile fotoga dokumenti näidata. Mere- ja sõjaajaloo huvilistel on võimalik tasuta muuseumi külastada ja jutuka valvuriga vestelda.

Kui õhtupimedas Marylandi tuntuimasse suvituslinna Ocean Citysse jõudsime, vilistas tänavatel ja rannapromenaadil vaid tuul, sest ametliku suvehooaja alguseni jäi veel paar nädalat.

Ocean City on puhtalt suvituslinn, talvel elavat seal vaid 6000 inimest. Terves linnas ongi ainult hotellid, külalistemajad, restoranid ja poed. Meie hotellist umbes viie jalutusminuti kaugusel oli Boardwalk ehk promenaad, mille kõrval olid valge liiv ja Atlandi ookean ülikosutava puhta õhuga.

Järgmisel hommikul tegime autoga linnas väikse tiiru ja sõitsime promenaadi algusse. Seal oli juba rohkem rahvast, kuigi rand oli pooltühi ja suvist sagimist võis vaid ette kujutada. Seal on väike lõbustuspark, muidugi poed ja kiirtoidukohad ning pikalt merre ulatuv kalameeste puitmuul. Sõbralik poepidaja oli üles pannud fotod suurematest püütud kaladest ja ütles, et seal on iga päev hea kalapäev.

Silla all otsis varju ratsapolitseinik, et ennast ja hobust palava päikese eest kaitsta. Vahepeal talutas ta looma jalgupidi ookeani. Vesi oli mai keskel siiski veel jääkülm.

Metsikute ponide poolsaar

Ocean Cityst paarikümne minuti kaugusel Assateague’i poolsaare looduspargis elavad metsikud ponid. Geneetiliselt on nad küll hobused, aga kehvade toitumistingimuste tõttu arenenud aja jooksul ponisuuruseks.

Hobused elavad poolsaarel XVII sajandist. Põllumehed ei tahtnud nende eest maksu maksta ja viisid nad Assateague’ile, kus leidus piisavalt toitu, peavarju ja magedat vett. Vesi on siiski soolakas ning taimed on sellega kohandunud, kuid seetõttu on nad ka üsna toitainetevaesed. Soolaka dieedi tasakaalustamiseks joovad sealsed hobused tavalisest kaks korda rohkem vett.

Poolsaarel on kaks poolt: üks soine, teine aga ookeaniranna valge liiva ja väga ilusate düünidega. Suvel, kui on palav, niiske ja palju putukaid, põgenevad ponid ranna poole, muul ajal veedavad rohkem aega rohurikkal sooalal.

Ma kujutasin loodusparki ette veidi teisiti, kui see tegelikult oli. Nimelt on inimestel lubatud rannas veeta terve päev ning nii nad seal päevitavad, olles kaasa võtnud kogu elamise. Ainult toitu ei tohi ühes olla, sest hobused võivad tulla ja selle ära süüa.

Hobused kõnnivadki inimeste vahelt läbi, nagu parajasti meeldib. Neile ei soovitata väga lähedale minna, sest nad võivad hammustada ja jalaga lüüa.

Maaliline St. Michaels

Tagasiteel Baltimore’i poole keerasime maalilisse St. Michaelsi linnakesse ja suundusime meremuuseumi. See oli küll juba paar tundi varem kinni pandud, aga hoovivärav oli lahti ning nii saime jalutada tuletorni juurde ja näha teisigi välieksponaate. Tuletornid on vähemalt Marylandis väga omapärased, sest need on üsna madalad.

Muuseumist välja jalutades sattusime väiksesse jahisadamasse ja sealt leidsime restorani, kus pakuti värskeid krabisid. Tosin maksis 30 dollarit, aga meile toodi vist paar rohkem. Krabid olid keedetud tšilli ja muude maitseainetega ning lauale toodi ka noad ja puust haamrikesed, millega koorikut lahti saada.

Et see oli nii mulle kui mu abikaasale esimene kord terveid krabisid maitsta, võttis meil nende söömine kaks tundi. Lõpuks hakkas päris jahe, sest päike oli tükk aega tagasi loojunud. Olime ühed viimased lahkujad, aga nende krabide magus-vürtsikat maitset ei unusta me küll kunagi.