Kelle rikkus on lasterikkus?

Aage Õunap Foto: Erakogu

KAS TEAME, kuidas elavad Eestis lasterikkad pered ja neis kasvavad lapsed? Mida üldse tähendab see, kui peres on lapsi rohkem kui üks, kaks või kolm? Kas palju lapsi peres on rikkus ning kui jah, siis kellele — kas perekonnale, lapsele või ühiskonnale?

Juunis alguse saanud aktiivne diskussioon lasterikaste perede teemal näitab selgelt, et need küsimused puudutavad rohkem või vähem meid kõiki.

Oma seisukohta avaldasid ajakirjanduses nii poliitikakujundajad kui lasterikaste perede vanemad ning enam kui pooltel juhtudel räägiti rahvaloenduse tulemustest, laste arvu vähenemisest ja toimetulematusest.

Juhtides organisatsiooni, mis kindlustab lasterikaste perede kaudu eestlust ja teadvustab lastega pere tegelikku kohta riigis, pean oluliseks lisada ka enda arvamuse.

Eestis loetakse lasterikkaks pere, kuhu kuulub vähemalt neli last. Kui suurem laste arv välja arvata, ei erine need pered oma struktuurilt teistest lastega leibkondadest — tavaliselt on tegemist tuumikperega, kuhu kuuluvad kaks vanemat ja lapsed.

Eestis on suurperesid, kes tulevad oma igapäevaeluga kenasti toime, kuid leidub ka neid, kes vajavad tuge. Kusjuures mitte alati raha, vaid näiteks võimalust saata lapsed huviringi või teha vabal ajal üheskoos midagi toredat. Lasterikaste perede liit aitab need võimalused üles leida ning viib abivajajad ja -andjad kokku.

EESTI LASTERIKASTE perede liit on tegutsenud juba 16 aastat, koondades enda alla peresid, kus kasvab neli või enam last — kokku ligi 5000 last.

Praegu, kui peredel tuleb ellujäämise nimel üha rohkem püksirihma koomale tõmmata ning oma niigi väikesed kulutused kriitiliselt üle vaadata, mängib kodanikuühiskond nende elus suurt rolli. Tänavu vahendab Eesti lasterikaste perede liit ühtekokku 667 tonni Euroopa Liidu toiduabi, olles üks riigi suuremaid abi jagajaid.

Teine suur valdkond, kus oleme peresid toetanud, on huviharidus. Koos haridusministeeriumiga oleme aastas abiks enam kui tuhande lapse ringitasude maksmisel. Seda on hädasti vaja, sest nii luuakse eeldused koolivälise aja tihedaks ja eesmärgipäraseks sisustamiseks. Soovime ministeeriumiga läbi rääkida, et nimetatud toetuse maht järgmisel aastal suureneks.

SUURPEREDELE ON lisaks kodanikuühiskonna toetusele tähtis süsteemne ja läbimõeldud riiklik perepoliitika. Valitsuses küpseb lastetoetuste reformi plaan. Kui kõik sujub kavakohaselt, peaks 2013. aasta 1. juulist olema enim tuge vajavatel peredel esimese ja teise lapse toetus senise 19.18 euro asemel 30 eurot ning iga järgmise lapse puhul senise 57.54 euro asemel 80 eurot kuus.

Idee on iseenesest õige: toetada lapsi, kes elavad suhtelises vaesuses või selle riskis. See puudutab paljusid lasterikkaid peresid. Teisalt hakkavad nutikamad tõenäoliselt oma sissetulekuid varjama ning teises riigis teenivad pereisad arvatakse leibkonnast välja. Sama lugu on vabaabielus elavate täiskasvanutega.

Praegu saavad toimetulekutoetust taotleda pered, kelle kuusissetulek on esimese pereliikme kohta 76.70 eurot ning iga järgmise kohta 61.36 eurot. Sinna hulka arvestatakse ka lastetoetused, mis pole aga õige.

Ei kujuta küll ette, et vanemad kulutaksid iga kuu sotsiaalameti uksi, et nimetatud lisaraha saada. Ainuüksi bussipilet vallakeskusesse maksab. Lisaks närvikulu paberite ajamisel ning pere eelarve pidev lahkamine ametnike ees. Märkimata ei saa jätta personalikulu, sest sotsiaaltöötajad on niigi ülekoormatud.

Alternatiiv oleks esitada kord aastas sotsiaalkindlustusametile avaldus. Skeemitamises tuleks loota juba lapsevanema südametunnistusele ja vastutustundele.

EELMAINITU kõrval on esmatähtis siiski pere — toimiv partnerlussuhe mehe ja naise vahel ning laste turvaline ja arengut soosiv kasvukeskkond. Seda ei saa luua kodanikuühiskond, omavalitsus ega riik.

Ei tohi unustada rõõmu ja rikkust, mida lapsed meie ellu toovad. Igapäevased emotsioonid ja suhted pereliikmete vahel on hindamatud ning loovad tugeva põhja sellele, et needsamad lapsed oleksid aastaid hiljem head vanemad enda lastele.

Lasterikkale perele ei ole kõige tähtsam rahapatakas lauanurgal. Olulisem on see, et ühiskond ei vaataks kõõrdi, kui vanemad oma kuue, kaheksa või kümne lapsega tänaval ringi käivad. Nad vajavad tunnustust ja head suhtumist.

Arvestades Eesti negatiivset iivet, peaksime oma väärtushinnangud ja hoiakud tõsiselt ümber hindama. Alustada saab igaüks juba täna.

KÕIK, KELLELE lasterikaste perede olukord korda läheb, on oodatud rahvusvahelisele konverentsile «Lasterikkus — kas tõeline rikkus?». See peetakse 20. ja 21. juulil Tartus Dorpati konverentsikeskuses. Kahe päeva jooksul mõtleme koos, kuidas lasterikaste perede olukorda Eestis paremaks muuta, ning paneme kokku heade mõtete kogumiku, mille läkitame valitsusele.

Tähtis on see, et hoolivad inimesed jõud ühendaksid. Et märkaksime oma riigi tõelist rikkust — lasterikkust.