Eva Loodus püüab jõuda aias iga taimeni

Looduste aias püüavad esimesena pilku iirised, mille õite värvid on puhtad ja selged. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Puhtad ja säravad on Eva ja Tarmo Looduse aias uhkeldavad iirised. Nende poolesaja eri sordi kollastest, valgetest, punastest, sinistest, roosadest, lilladest ja kirjutest õitest saaks panna kokku palju eriilmelisi vikerkaari.

Viljandis Paalalinnas asuvas aias külvavad nad lopsakat ilu, näevad päikese käes välja üht- ning pilves ja vihmase ilmaga sootuks teistmoodi. Eva ja tema 17-aastane tütar Helin istuvad vahel tundide kaupa õues kiiktoolis ja imetlevad seda ilu.

«Ripling river» püsib kaua paokil õiepungaga, puhkedes on tal aga särav ja kihvt lokkis õis. Nagu kuub oleks seljas,» räägib Eva Loodus. Oma lemmikuist kõnelebki ta rõõmsalt ja emotsionaalselt. Samasuguse innuga toimetab ta aias: istutab, kaevab ja otsib juurde uusi põnevaid õitsejaid.

Veider vajadus

Iirised on Eva Loodusele alati meeldinud. Juba lapsena imetles ta taluiiriseid, ent suurem vaimustus tabas teda kümmekond aastat tagasi aiareisidel uuemaid sorte nähes.

«Edna Kõivu aed oli imeilus. Ma ei olnud varem näinud nii uhkeid suureõielisi aretisi,» meenutab ta. Kaks nendest jõudis Eva aeda, lillaõielist, mille sordinime ta ei tea, peab ta seniajani ilusaimaks.

Eva Loodus on jäänud pidama poolesaja iirisesordi juurde, mis küll kogu aeg vahetuvad, lähtudes vajadusest ja perenaise vaimustuspuhanguist. Eval on olnud roosade ja valgete iiriste periood, tänavu tuksub tema süda aprikoositooni rütmis.

«Oleme sõbranna Ruthiga nimetanud oma aiandushuvi haiguseks, veidraks vajaduseks. Igal aastal mõtlen, et võiks sortide soetamisega vahet pidada, aga leian end ikka ja jälle uusi jahtimas,» räägib ta.

Talved kuluvad lillekatalooge lapates, imetledes ja ahhetades. Viimastel aastatel on ta koos viie eesti perega Prantsusmaalt ja Austraaliast uusi iirisesorte tellinud. Kui Eestis tuleb uhke iirise soetamiseks käia välja ligi 15 eurot, siis nii pääseb parimal juhul kolme euroga.

Tõsi, esialgu on mujalt toodud siinsetes aedades omamoodi katseajal, sest ei pruugi meie kliimas vastu pidada. See-eest on hiljem hea end tõestanud sortide risoome teiste kasvatajatega vahetada.

Maakera kuklapoolelt

Mullu jõudis Eva Looduse aeda kümme sorti Austraaliast. Esimesel aastal nad ei õitsenud, aga tänavu näitas osa imeilusaid õisi. «Mullu olid nad segaduses, sest maakera kuklapoolel on ju aastaajad vastupidised. Enamik on veel ka titeeas,» põhjendab aednik.

Eva Loodus möönab, et teaduslikul eesmärgil ta lilli ei kogu. «Hindan seda, mida silmaga näen. Kui on ilus, siis on ilus, rohkemat ma ei tea. Eelkõige meeldivad mulle puhtad ja säravad toonid.»

«Aiareisidel olen kuulnud iiriste kasvatamise kohta palju vastandlikke soovitusi. Arvan, et kui inimene usub, et taimele mõjub miski hästi, siis nii ongi,» lausub aednik. «Lauslollusi muidugi teha ei tasu, näiteks liigne väetamine pärsiks õitsemist ja paneks vaid lehemassi vohama, värske sõnnik tapaks aga iirise lihtsalt ära.»

Eva aias ei kasva ainult iirised, mitmekesist õieilu jagub varakevadest hilissügiseni. «Hiljuti läksin Mati Rangi juurde liiliaid ostma, tahtsin saada valget ja kreemjat. Tagasi tulin 16 sordiga, millest ükski ei olnud valge ega kreemjas,» naerab naine.

Ühtedeks oma lemmikuteks nimetab Eva Loodus pojenge. «Saksamaalt pärit hübriidi «Coral sunset» õiepung on algul ere kollakasroosa, lausa neoonne. Ta püsib enne avanemist sellisena mitu päeva. Siis seisan kõrval ja ahhetan — nii ilus on. Punga paotudes hakkab värv muutuma ja läheb üha heledamaks, viimaks on täiesti kollane. Ka kõik vahepealsed toonid on imeilusad,» kirjeldab ta. «Kui see põõsas kord suureks saab, võib vaatepilt olla väga efektne.»

Mehed saavad vatti

Eva tunnistab, et Looduse pere mehed saavad aias kõvasti vatti. «15-aastane poeg Karl Mihkel ütleb, et kodus ei saa üldse rahu, üks pidev kamandamine käib,» naerab ta.

Abikaasa Tarmo suhtub Eva aiandushobisse kui kummalisse veidrusse: palju vastu ei porise, ostab, mis vaja, on naise soovil labidameheks, hekilõikajaks või muruniitjaks ning ronib kõrgusekartust trotsides vanade õunapuude otsa neile uusi sorte juurde pookima. «Käsi on tal väga hea,» kiidab Eva kaasat, lisades, et Tarmo tuleb tema uute ja hullude ideedega üsna hõlpsalt kaasa, ohkab vaikselt ja nõustub.

«Mullu käisime koos Saksamaal tuntud roosiaretaja juures. Valisin seal muudkui kreemikasroosasid sorte. Kui Tarmo küsis, kas me punaseid ei võtagi, jooksin ja võtsin tumepunaseid ka, et mees rahule jääks,» meenutab naine.

Tänavu loodab ta kaasa taas Saksamaale roosireisile meelitada. Tõsi küll, kuhu ostetu väikeses aias hiljem panna, ta ei tea. «Tuleb peenardele vist teine korrus peale ehitada,» naerab naine.

Söövad kulda

Loodused saavad mai algusest alates oma aiast tomateid ja juuni lõpust kartuleid. «Kui aprilli keskel kartuleid mulda panime, siis Tarmo naeris, et tema käib kangiga ees igikeltsa auke tegemas ning mina astun järel ja puistan sellesse mugulaid. Tegelikult on meie kartulipõld liivasel pinnasel, mis soojeneb kiiresti,» selgitab Eva Loodus.

«Tomatid lähevad meil väga kalliks, sest nendele kulub tohutult elektrit — viin taimed juba aprilli algul kasvuhoonesse. Tarmo ütleb, et me sööme kulda, aga omakasvatatud tomati maitset ei ületa miski,» räägib ta.

Pikki aastaid Jakobsoni gümnaasiumis matemaatikaõpetajana ametis olnud Eva Loodusele meeldivad omanäolised lahendused. Tema lemmiklillepeenar on suure T-tähe kujuline.

«Seda on ülevalt aknast vahva vaadata juba siis, kui ükski lill ei õitse. Lehtede ja pungade kaunilt vahelduv tekstuur on otsekui lubadus: «Kohe-kohe puhkeme õitsele»,» kirjeldab ta.

«Improviseerin, otsin, katsetan ja mängin. Ühtegi asja ei ole mõtet teha hambad ristis,» tõdeb naine ja lisab, et samamoodi on koolis. «Klassiga esimest korda kohtudes kirjutame tahvlile lõbusaid lauseid, näiteks «Me armastame matemaatikat». Üks tüdruk kurtis, et ta ei armasta ju. Ütlesin, et hakkab armastama. Ma ei tea, kas ta matemaatikasse kiindus, aga tunnis töötas hiljem rõõmuga kaasa,» jutustab Eva Loodus.

Oma aias püüab ta jõuda iga taime, koolis iga õpilase südameni. 17 aastat autistlikku tütart kasvatanud naise arvates annab see nii palju kogemusi ja suhtlemisõpetust, et koolis saab hakkama iga lapsega. «Rõõm ja kannatlikkus on tähtsaimad märksõnad nii koolis, kodus kui aias, armastus muidugi ka,» usub ta.

ARVAMUS
Ruth Männik, sõbranna
Eva on olnud minu naaber üle kümne aasta ja tema aed on alati olnud väga kena. Eriti sordirohkeks on see kujunenud viimase 5-6 aasta jooksul, kui oleme nii koos kui eraldi aiareisidel käinud.

Läheme teele veendumusega, et aias pole enam sentimeetritki vaba ruumi ning ühtegi taime osta ei tohi. Siiski on naastes mõlemal kotid istutusmaterjali täis.
Veel mõni aasta tagasi ei pidanud Eva sordinimesid oluliseks, aga aiandushuvi süvenedes on tal kujunenud oma taimedega suhe ning ta on mõistnud, et ei saaks sorte valida, kui nimesid ei tea.

Selles on Eva nüüd hästi põhjalik ning uurib internetist taimede kasvutingimuste ja sordierinevuste kohta. Paljusid taimi, eriti aga aediiriseid ja roose kutsutakse Looduste aias lugupidavalt nimepidi.

Seal on vähemalt neli suurt õitsemislainet — kevadel näitavad oma ilu tulbid ja nartsissid, juunis aediirised, juulis liiliad ja roosid ning edasi floksid ja krüsanteemid.

Eva taotleb kena tervikut, et aed oleks igal ajal ja igast suunast vaadates ilus, ning hoolitseb, et taimed ei kasvaks ebasobivates tingimustes. See on tal ka õnnestunud.