/nginx/o/2012/07/06/1205118t1hd23e.jpg)
Artikkel ilmus 7. juuli "Sakala" paberlehes
Eesti nimeka kujuri August Weizenbergi paarkümmend aastat kabelis varjul hoitud skulptuur «Rahuingel» tegi Paul Uibopuu käe all läbi põhjaliku taastamiskuuri ning seisab peagi taas täies ilus Viljandi Vanal kalmistul perekond Kolgi platsil.
«Rahuingel» sai kahjustada 1992. aasta kevadel, kui seda kõigi eelduste järgi püüti varastada. Pronksist skulptuur leiti siis aluselt mahatõmmatuna. Koos alusega tubli pool tonni kaaluv kuju osutus kurikaeltele liiga raskeks ning vargus jäi õnneks pooleli.
«Me viisime skulptuuri pärast seda kalmistu kabelisse, et see oleks kindlalt luku ja riivi taga,» rääkis muinsuskaitse Viljandimaa vaneminspektor Anne Kivi. «Ta sobis matusekabelisse kenasti, aga kuna huvilised tahtsid teda näha siiski kalmistul vabas õhus, pani muinsuskaitseamet linnavalitsusega raha kokku ning kahe peale sai kuju restaureeritud.»
Viljandi linnavalitsuse kultuuriväärtuste spetsialisti Monika Rauba kirjeldust mööda oli ingli kujul peale kuuliaugu pinnakahjustusi, see oli osaliselt oksüdeerunud, figuuri vöökohas ja õlavarres jooksis pragu ning ülestõstetud parem käsi logises.
Restaureerimine läks maksma 3360 eurot. Ühtlasi korrastati kogu perekond Kolgi hauaplats, kus kellegi kuri käsi oli risti ära murdnud.
«Vandaale on Vanale kalmistule ikka jagunud,» ohkas Anne Kivi. «See on väga kurb, kuid loodan, et kõik kalmistul käijad hoiavad silmad lahti ning annavad nii politseile kui muinsuskaitseametile kohe vahejuhtumitest teada.»
Kuuliauk ingli paremas tiivas jäi alles kui aja märk. Anne Kivi kinnitust mööda pole teada, kes ja millal kuju pihta püssi paugutas. «Palusime restauraatoril kuuliaugu alles jätta kui omapärase saladusliku märgi ning nüüd ongi plombeerimata,» kõneles Kivi. «Las ollagi vanal skulptuuril sellised aja märgid, ega kõike pea ära siluma.»
Restauraator-skulptor Paul Uibopuul on August Weizenbergi loominguga tihe side. Paari aasta eest taastas ta sama autori töö «Naine ankruga», mille oli lõhkunud varas, kes soovis kätte saada metallina vaid mõnisada krooni maksvat pronksankrut.
«Ma olen Weizenbergi loominguga palju kokku puutunud,» kõneles Uibopuu. «Omal ajal kunstiinstituudis õppides käisin palju tema näitustel ning parandasin juba siis tema kahjustada saanud loomingut. See oligi mul esimene restaureerimisülesanne ning nii ma selle ala peale sattusin. Ma ju õppisin skulptoriks.»
«Rahuingel» oli Uibopuu hinnangul üsna heas seisukorras, kuuliauk välja arvatud.
«Uurisin ka surnuaiavahilt, millal see tiiba tekkis, aga isegi tema, põline viljandlane, ei teadnud seda,» rääkis Uibopuu. «Võimalik, et see juhtus sõja-aastatel, aga võib-olla veel hiljem.»
Restauraatoril tuli vaeva näha ka platsi ümbritseva aia ning äravajunud müüriga. Nüüd on see korralikult üles tõstetud ja looditud.
«Kuju on tehtud küll enam kui sajand tagasi, aga ikka on ilus,» rääkis Uibopuu. «Kabelis seisis see madalal, aga tolleaegsete skulptuuride puhul arvestati väga täpselt välja, kus ja kui kõrgel need seisma hakkavad. Nüüd on ta omal kohal tagasi ja hästi vaadeldav.»
Hauaskulptuur võeti muinsuskaitse alla kui nimeka eesti kujuri August Weizenbergi skulptuuriteos XX sajandi algusest. Kunstiajaloolane Heini Paas on oma monograafias kirjutanud, et Weizenbergil oli au olla esimene eestlasest kujur, kelle hauasambad hakkasid kaunistama meie surnuaedu.
/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)