Tiritamm: Natuke napakad umbluu-jutud

Lastekirjanik Piret Raua uusimas raamatus tuuakse lugejate ette natuke napakad lood. Just nii autor neid nimetabki ja vähe sellest, täiendab natuke napakate piltidega, sest kes oskaks kirjeldatud veidravõitu tegelasi ja nende tegemisi paremini kujutada kui see, kes on nad loonud.

Kuigi raamatus «Natuke napakad lood» leiduvad asjamehed ja nende juhtumised on kentsakad ja omapärased, kannavad kõik lood sedasama eesmärki, mida lastejutud on läbi aegade kandnud: edendada selget meelt ja häid kombeid ning juhtida noor lugeja lugude kaudu tallama headuse ja õigluse radu.

Milles seisneb lugude napakus? Pealtnäha seiklevad neis igapäevased kujud, nagu onu Vello, kes armastab nööpe koguda, tädi Maimu, kes töötab televisioonis ilmateadustajana, ning sõnakuulelik sõdur, kes teeb kõik täpselt nii, nagu kindral käsib. Täiesti vinks-vonks tegelased meie ümbert, võiks mõelda.

Ablas beebi

Aga kui loeme, et onu Vello kogumiskirg väljendub selles, et ta kaksab nööpe salaja omanike riietelt; et tädi Maimu ei töötagi televiisoris, vaid veedab päevi seda jälgides; ning et kuulekas sõdur marsib kindrali käsu peale otsemat teed Kuu peale, hakkab juba natuke naljakas.

Kui lisada sellesse ritta veel joogat harrastav muna, helistamist kartev mobiiltelefon ja õunapuu, kes otsustab ühel päeval hakata õunte asemel ordeneid kasvatama, kisub lugu päris pööraseks kätte. Nii pööraseks, et saab hea suutäie naerda ning raamatut ei raatsi enne käest panna, kui kõikide lugude veidrad tegelased ja nende krutskitega juhtumised on läbi uuritud.

Tekib tunne, justkui oleksid ise see ablas beebi, kellel raamatuloos isu järjest kasvab, nii et õunapuu ja liivakastki leiavad tee tema kõhtu. Või oli see hoopis ablas tolmuimeja, kes ähvardas kogu maakera alla neelata...

Oot-oot, see oli ikka üks teine raamat, kus nii juhtus.

Üks teine raamat küll, aga pärit sama perekonna sõrmede alt: lood hirmuäratavalt aplast tolmuimejast, huvilisest filmikaamerast, riiakast pudrunuiast ja ninatargast munast pani kirja Piret Raua kirjanikust isa Eno Raud.

Kõik eelnimetatud asjapulgad olid niisama napakad ning juhtisid lapsi oma tegudega õigele teele.

Aga kui isa Eno tegelased püsisid enam-vähem reaalse argielu piires, siis tütar Pireti omad hõljuvad kujutluste ilmas. On ju palju hõlpsam ette kujutada suurustleva konna ja asjaliku ekskavaatori kemplemist kui kerge meele ja raske meele arutelu oma olemuse üle. Ühtmoodi kaasahaaravad ja meelt muigele kiskuvad on ometi mõlemad lood. Ühed parajad umbluu-jutud või mis?

Tõelised umbluu-jutud peidavad end kummatigi raamatus, mille on kirja pannud — üllatus-üllatus! — Piret Raua kirjanikust ema Aino Pervik. Olgu need napakad lood kui tahes kõvade krutskitega ning tehku tolmuimejad, konnad ja pudrunuiad ennast ükskõik kui suureliseks, ühe tõelise umbluu-raamatu udujutud ajavad ka kõige suurema fantaasiasõbra omadega lõpuks ummikusse.

Sest mida sa hing mõistad mõtelda metsavahist, kes oli nii laisk, et ei viitsinud metsa vahtida, kellest sai hoopistükkis merelainetel hulpiv vaht? Või täppidest, kes olid nii ühtemoodi, et ei teadnud lõpuks ka ise enam, kes neist on täpiema ja kes täpilaps. Või lambast, kes keerutab end nii palju, et on viimaks sammal.

Just seesuguseid napakaid tegemisi leidub Aino Perviku raamatus «Umbluu».

Kõigi kolme kirjaniku teostes kohtab nii fantaasiamänge, milles tegelased võtavad ette pööraseid seiklusi, kui sõnamänge, kus heasüdamlik ring veereb koleda sõna «kaka» juurde ja teeb sellest maitsva «kakao», kuu-uurija kuuvaatlustest selgub, et käes on aprill, ja Peep on hädas vanaisaga, kellel on vesi ahjus.

Kõik lood on ühtmoodi kaasakiskuvad. Ehkki vahel veidi raskesti jälgitavad, pakuvad need siiski palju nii keele toimimise tajumiseks kui ka fantaasia toitmiseks.

Kilul on vilu

Kui proosaraamatute sõnauperpallidest ikka veel väheks jääb, tasub kiigata luuleriiulisse, kus otsekui kalakari salakaril peidab end padakonna vada ehk suisa sõnapöörane Eno Raua kogumik «Kilul oli vilu».

Eks toredaid sõnamänge leidu ka teistel autoritel (esimesena võiks nimetada Paul-Eerik Rummot), aga jäädes Raua perekonna juurde, võib võtta kätte just selle Eno Raua luulekogumiku ja lugeda mõnusa suutäie mesilase lastelastest, käbi käbihäbist ja sellest, kuidas jänes kapsas ringi kapsas. Lugeda kohe kogu perega, sest eks ole ema ja isa oma lapsepõlves kuulnud ja lugenud, laulnud ja imestanud just neidsamu lugusid.

Nii nagu Piret Raua ema ja isa pudrumänna ja kilgi, lasipuu ja argliku mära lood peegeldavad nende lapsepõlve ja ümbrust, nõnda peegeldavad tänapäeva laste maailma kartlik mobiiltelefon ja kartulikrõpse jumaldav hobune Roosi. Natuke napakate lugude abil on hea erinevaid maailmu üksteisele lähemale tuua ja mõistmist hõlbustada.

Eks elu ole alati omamoodi napakas ja pöörane, aga kui selle üle muretsemise või vihastamise asemel eri põlvkonnad ühte liita ning koos nalja teha, saab sellest kokku üks paras porgandi unenägu, mille tegelased ei tea enam ise ka, kes neist on hiina kapsas või kes on liblikas, kes näeb und, et on porgand.