Raul Orav — suur hing väikeses kehas

Raul Orav jalgrattaga Viljandi staadionil kuu aega enne siit ilmast lahkumist Foto: Alvar Loog

Ülemöödunud pühapäeval pidid Viljandi petangimängijad oma iganädalase mängu algusega edasi lükkama, sest üks alaline kohalkäija, Raul Orav polnud õigeks ajaks pärale jõudnud.

Et nädal varem oli 65-aastase Rauli tervis olnud kehvapoolne — kaasa ta enam ei mänginud ja kojugi sõidutati autoga —, läksid mängukaaslased talle järele, juhuks kui kamraad taas abi vajab.

Paraku oli Raul selleks hetkeks, kui nad Reinu tee ja Toome tänava nurgal asuvasse suure aiaga ümbritsetud väikesesse majja jõudsid, juba taevastele spordiväljakutele lahkunud.

Viljandi spordi maskott

Pole vist viljandlast, kes ei oleks Raul Oravat teadnud. Oma lühikese kasvu pärast Käbiks kutsutud mees oli kohal peaaegu igal Viljandi spordivõistlusel — olgu selleks siis Tuleviku jalgpallikohtumine, naiste võrkpallilahing või maakonna korvpalli meistrivõistluste mäng. Kuid ta ei jäänud kõrvale ka kultuurisündmustest.

Rauli pikki aastaid tundnud Alvar Loog nendib, et tegemist oli ühega neist vähestest inimestest, kes ei tea, mis on igavus.

«Tema maailm ei pöörelnud kunagi tühikäigul. Ta suutis justkui füüsikaseadusi eirates viibida kogu päeva korraga kahes kohas: spordihoones ja raamatukogus, nädalavahetusel veel ka mitu korda päevas staadionile põigata,» lausub Alvar Loog.

Hoolimata oma füüsilisest puudest, või hoopis selle tõttu oli Raul aktiivne suhtleja, ei peljanud ta kellegagi kontakti astuda — tema tutvusringkonda kuulus uskumatult suur hulk eri vanuses inimesi kõiksugu elualadelt, alates Tuleviku jalgpalluritest ning lõpetades kultuuriinimeste ja kohalike poliitikutega. Üritusi ei jälginud ta kunagi üksi, vaid ikka tuttavate seltsis.

Üheks selliseks oli põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, kes nimetab Raul Oravat kõhklematult oma staadionipinginaabriks. «Tema kõrval sain võistluste ajal alati huvitavat infot ja statistikat,» meenutab Helir-Valdor Seeder. Tema hinnangul oli Raul Viljandi spordivõistluste maskott ja legendaarse Kandle-Oti järel tuntuselt järgmine viljandlane.

«Käin ise tihti spordivõistlustel ja pean tunnistama, et tulihingelisi kohaliku spordi jälgijaid kahjuks palju ei ole. Ilma Raulita on tribüün veel tühjem,» nendib staadionipinginaaber.

Statistika ja kurioosumid

Spordiorganisaator Igor Tavaste sõnul jäi vahepeal mulje, et mees lausa elas spordihoones. Peale niisama võistluste jälgimise ja kaaslastega mõtete vahetamise paelus Rauli spordi juures statistika. «Ta aitas mul tabeleid täita ja juhtis tihtipeale tähelepanu mitmesugustele faktidele,» lisas Igor Tavaste.

Seda kinnitab huvitava nurga alt ka Viljandi Tuleviku tuline poolehoidja Alvar Loog. «Raul armastas väga statistilisi anomaaliaid ja sümmeetriaid. Olles viimase paarikümne aasta jooksul väga palju kas temaga koos või tema läheduses jalgpalli vaadanud, tunnistan tagantjärele, et soovisin tihti teda ära kägistada, sest Raul võis Tuleviku kaotusseisus teha talle omasel süüdimatul moel täiesti ebaadekvaatseid avaldusi stiilis «Kui vastaste ründaja veel ühe värava lööb, on tal sellel hooajal kümme täis».»

Ta jätkab: «Jalgpallimängu kõige pingelisematel hetkedel, kui tribüünitäis sõpru kaotas kollektiivselt taastumatuid närvirakke, rääkis Raul sageli valjuhäälselt õhtusest pubikavast, või naiste võrkpallist või mõlemast korraga.»

Raulil oligi oma rohkete huvide juures tihtipeale raske ühele asjale keskenduda. Et ta oli aktiivne ristsõnalahendaja, oli tavaline vaatepilt, et ta ühel hetkel keset võistlust süvenes hoopis alati igaks juhuks kaasas olnud ristsõna lahendamisse.

Film ja mälumäng käsikäes

Aeg-ajalt lubas Raul endale vabadust sportlastele ergutushüüdeid hõikuda või toimuvat valjuhäälselt kommenteerida. Kui üks võistkond polnud pikka aega punkte saanud, tavatses ta läbi huumoriprisma märkida: «Tabloo on vist rikkes!»

Kuid sport polnud Rauli ainus­ armastus. 2007. aasta detsembri «Sakalas» ilmunud persooniloos tunnistas ta, et neid on koguni kolm: lisaks eelnimetatule film ja mälumäng.

Kui Viljandis tegutses veel kino Rubiin, vaatas Raul ära kõik seal näidatud filmid. Nõukogude ajal käis ta aga aeg-ajalt rongiga Tallinnas ning vaatas kümnekopikalise päevapiletiga neli filmi.

Filmiarmastus avaldus ka selles, et Raul lõikas lehtedest ja ajakirjadest välja näitlejate pilte ning kleepis neile taha paberi, kuhu märkis tolle inimese elutähtsad andmed. Viie aasta eest väitis ta «Sakalale», et tal on selliseid kaarte paarkümmend tuhat.

Et Raul oli ka aktiivne mälumängur, sai ta oma filmiteadmisi seal realiseerida. Rauli pikaaegne mälumängupartner ja saskukaaslane Eedo Jõesaar meenutab, et filmiteemalises viktoriinis tegi Raul tuule alla isegi siinsele tuntud kilvarile Mati Loogale, kes oli eriti tugev just kinokunsti alal.

Rohkem kui kahemeetrise Jõesaarega linnas ringi liikudes moodustus silmapaistev paar — koos olid arvatavasti linna lühim ja pikim mees.

Kuid Raul ei piirdunud ainult mälumängudel osalemisega, vaid korraldas neid Viljandi pubides ka ise. Ta saatis aktiivselt küsimusi populaarsesse raadio mälumängusaatesse «Mnemoturniir» ja mitmel korral tunnistati tema oma saate parimaks.

Teadmisi mälumängude tarvis käis ta kogumas Viljandi raamatukogus, kus tihtipeale alustaski oma päeva ajalehtede läbitöötamisega. Päevapoliitika ei paistnud teda kuigi palju huvitavat, eelkõige tegeles ta oma lemmikvaldkondadega.

«Kasvult väike, aga hingelt suur,» iseloomustab Rauli Ege Mücker, tema suurim silmarõõm ja abi raamatukogu lugemissaalis. Ühel hetkel otsustas Raul, et lisaks paberlehtedele tahab ta hakata infot otsima ka internetist. Pärast väikest abi sellega tutvumisel haaras ta kõike lennult ning surfas edasi vabalt, andes raamatukogu printerile kõvasti tööd.

Et Rauli jagus igale poole, tekkis nii mõnelgi tuttaval küsimus, kui palju ja kas mees üldse magab. «Ta ise väitis küll, et üheksa tundi tuleb alati täis, aga ma ei kujuta ette, kust ta selle aja leidis,» hindab  Ege Mücker.

Armastas elu ja ennast

Alvar Loogile meenub Raulist mõeldes eelkõige tema vitaalsus. «Tal oli suur elujaatav hing, mida pisike ja kõver keha ka pensioniaastatel maad ligi ei suutnud vedada. Raul oli justkui reaalsusega juba ette rahu teinud, ta ei oodanud ega eeldanud maailmalt ja inimestelt midagi, mida neil talle niikuinii pakkuda polnud,» iseloomustab ta.

Sellised suured realistid on tema sõnul eluhoiakult tavaliselt introvertsed pessimistid, Raul oli aga elurõõmus ja ekstravertne optimist.

Optimismi ja elurõõmu nimetavad temast rääkides kõik, kuid mis täpselt mehe sees toimus, ei tea vist keegi. Ege Mückeri­ ütlemist mööda võis mõnikord tema silmadest välja lugeda, et suurest tutvusringkonnast hoolimata oli tegemist üksiku inimesega.

«Pealtnäha armastas Raul elu ning vist ka iseennast mitu korda rohkem kui enamik ülejäänud inimesi, kel selleks füüsiliselt hoopis enam põhjust oleks. Tal justkui polnud tavalise inimese probleeme ja neuroose, või vähemalt ei rääkinud ta neist kunagi,» lisab Alvar Loog.

Nädal tagasi peeti Viljandi staadionil kergejõustiku «Kuldliiga» järjekordne etapp. Kohal olid paljud Eesti tipud, keda toetas mitu tuhat kaasaelajat. Küllap oli lisaks spordisõber Helir-Valdor Seedrile palju neid viljandlasi, kes tundsid, et midagi on siiski puudu ja teistmoodi. Polnud Rauli koos tema lahutamatu kaaslase jalgrattaga.

FAKTE
Kolm fakti Raul Orava kohta
Enne pensionile jäämist töötas Raul 30 aastat Viljandi tikuvabrikus eri ametikohtadel.
Ta kogus peaaegu kõike näitlejate nimedest ja ajalehtede päismikest kuni jalgpalli- ja telekavade, tikutooside ja müntideni.
Ristsõnade ja mälumängu kõrval proovis ta osavust spordiennustustes. Ükskord sai ta tasuks uhke raamatukomplekti, mille muidugi läbi töötas.
Allikas: «Sakala»