Kuhu parun maeti?

Jaanika Kressa Foto: Elmo Riig

VILJANDI PRAEGUNE lauluväljak pole mingi vaatamisväärsus ning selle paiga korrastamine on igati vajalik ja tänuväärne.

Ma ei tea, kas arhitektuurivõistlusel osalejad on kursis, et praegune umbkaudu viiekümnendate aastate lõpul valatud betoontrepp asub osaliselt surnuaias, kuid eeldan, et volikogu liikmed on sellest teadlikud.

Oletan ka, et meie linnakeses on seljataga aeg, mil haudadele tantsuplatse ehitati.

Hea näide meie arenguvõimekusest on Saksa surnuaialt lahkunud vibusportlased, kes kasutasid kalmukünkaid aastaid treeningplatsina.

Paljudele noorematele põlvkondadele on ilmselt teadmata, et kunagi plaaniti hävitada kogu Viljandi Vana kalmistu, kuhu aastaid ei lubatud kedagi matta. Mitu teed siin linnas on rajatud üle haudade. Kõik see oli ammu, okupatsiooni ajal.

Nüüd ei ole enam võõrvõimu hirmuvalitsust ja nii usun, et uus lauluväljak tuleb ikka väljapoole surnuaeda, nagu nad ka sõjaeelse Eesti vabariigi ajal ilusti koos ära mahtusid.

Olen neljanda põlve viljandlane, kuid okupatsiooni ajal elasime mujal. Põgenemise ja kolimise tõttu pole säilinud vanu pilte ja küsida ei ole enam kelleltki.

Seetõttu pöördun «Sakala» lugejate poole: kas kellelgi on kodus alles mõni foto, mis kajastaks lauluväljaku ja eriti mõisa kalmistu sõjaeelset olukorda? Kas on veel elus keegi, kes mäletab, kus täpselt asuvad parun Oswald von Ungern-Sternbergi ja tema abikaasa haud?

Küllap ei suudeta ja ilmselt pole ka vaja taastada kõiki keskaegseid haudu, kuid viimase paruni puhkepaiga võiks küll. Parunite matmiskohti on Eesti- ja Liivimaal korrastatud paljudes paikades, lähiümbrusest võiks eeskujuks tuua Tarvastu ja Võisiku.

Tallinna eliitlinnaosas Nõmmel püstitati ausammas Nikolai von Glehnile, enne seda aga korrastati ja taastati tema abikaasa hauakääbas. Ka meie võiksime osutada austust neile, kes on mänginud suurt rolli Viljandi kui linna arengus. Ega Glehngi Nõmme maju endale planeerinud ja ehitanud. Ikka neile, kellele see paik parim elukeskkond tundus. Suurtest plaanidest saavad alguse ka suured teod.

Ungern-Sternbergi teened Viljandi ees pole väiksemad Glehni omadest Nõmme ees. Lisagem Heinz von Ungern-Sternbergi tegevus sõjaeelse Eesti vabariigi päevil Viljandi hüvanguks.

Kõike üksipulgi üles lugeda pole minu koorem ega kohus, sellega saab mõni ajaloolane palju paremini hakkama. Mina olen sisepaguluses sündinud viljandlane, kelle kodus on antud edasi suulist pärimust ning kes seetõttu teab, et Viljandis on elu olnud ka enne seda, kui linna vallutasid sovetid, kellest nii paljud tahavad nüüd siin uut ajaarvamist alustada.

Jalutasin paar päeva tagasi ringi maailma kõige ilusamas linnas — Viljandis loomulikult. Ja ma nägin nii palju sodi, mis on siia nõukogude okupatsiooni ajal ehitatud.

Kui keegi on mures, kuhu teha laulupeoliste tualetid, siis Vabadussõjas langenute mälestussamba kohal paruni õunaaias seisab kole maja, mis oleks mõistlik ehitada ümber maailma parimaks peldikuks — juhul kui seda ei lammutata.

Viljandi mõisakompleksi koos kõigi aedade ja parkidega enam nagunii taastada ei saa. Eri ajastutel peetakse tähtsaks väga erinevaid asju. Olgu siis meil, tarbijamentaliteediga ostukorvipõlvkondadel, ometi olemas olmeruumid. Ja mitte keskaegsete jesuiitlike mungakontide vahel, vaid seal, kus kunagi seisis kirjas, et kui kodumaa vajab, tõustakse ka hauast.