Mis juhtus Viljandimaa palkadega?

Foto: Statistikaamet

Oli aasta 2007. Kriisist rääkijaid peeti napakavõitu hädapasunateks, pangad surusid laenuraha igale enam-vähem ausa näoga inimesele peaaegu küsimata tasku ning viljandimaalastest said rohkem palka vaid harjukad, Tartumaa elanikud ja saarlased.

2008. aasta näis veelgi kaunim. Tõsi, kolmes maakonnas olid sissetulekud kasvanud suuremaks kui siin, kuid ka Viljandimaa inimesed said rõõmustada, sest aastaga oli keskmine brutopalk tõusnud tervelt 16 protsenti.

Maailmamajanduse kohale kerkinud mustadest pilvedest hoolimata võis ilmselt üsna suur osa meist nõustuda peaminister Andrus Ansipi toona öeldud kurikuulsa lausega: «Kui see on kriis, siis ainult sellises kriisis ma tahakski elada.»

Pidu ei kestnud teatavasti kaua. Langema ei hakanud mitte ainult inimeste palk, vaid ka Viljandimaa koht regionaalses pingerivis. Kui viimasel ajal on nominaalne töötasu teinud taas imepisikese jõnksu ülespoole, siis end teistega võrreldes peame küll silmad häbelikult maha lööma. Viie aasta jooksul on Viljandimaa kukkunud kõrgelt neljandalt kohalt kõige viimaseks.

Miks Viljandimaa isegi palgaskaala traditsioonilistest punastest laternatest nagu Valga-, Põlva-, Võru- ja Ida-Virumaa maha jääb, ei osanud kindlalt öelda ükski «Sakalaga» vestelnud poliitik, ametnik ega ettevõtja. Pole ka midagi imestada, sest usaldusväärseid andmeid selle kohta, kuidas maakonna majanduse seisund muutunud on, peaaegu pole.

Statistikaamet pakub küll ülevaadet sellest, kui suurt mõju eri majandusharud maakondade sisemajanduse kogutoodangule avaldavad, kuid eristab kõnealuses analüüsis vaid primaar-, sekundaar- ja tertsiaarsektorit, mitte konkreetselt näiteks tekstiilitööstuse või loomakasvatuse osatähtsust. Seejuures pärinevad isegi need üldplaanilised andmed 2009. aastast.

Kolm teooriat

Ühe põhjusena, miks Viljandimaal keskmine palk nii madal on, nimetavad asjatundjad halli majandust ehk otsesõnu öeldes maksudest kõrvale hoidmist. Maakonna suurima ettevõtte, Viljandi Akna ja Ukse juhatuse esimees Rain Hüva pakub välja, et varimajandust harrastavates firmades makstakse osa palgast ametlikult (sest muidu ei kajastuks see statistikas üldse), osa aga ümbrikutes.

Sellele teooriale annab muu hulgas tuge tõik, et maakonnas on suhteliselt vähe suuri ettevõtteid, kellel riik hoolikamalt silma peal hoiab.

Muidugi ei tähenda see, et suurfirmas ilmtingimata kõrgemat palka makstaks kui väikeses. Näiteks poole tuhande töötajaga Viljandi Akna ja Ukse 835-eurone keskmine brutopalk on küll märgatavalt kõrgem maakonna keskmisest 611 eurost, kuid jääb omakorda tublisti alla vaid veerandsajale inimesele teenistust pakkuvale Cleveronile. Pakiautomaate valmistavas osaühingus on keskmine töötasu tervelt 1355 eurot ehk rohkem kui kaks maakonna keskmist.

Samas on piirkonna mõistes väga oluliste tööandjate, ligikaudu 200 inimesele tööd pakkuva Mivar-Viva ja samas suurusjärgus Viljandi Tarbijate Ühistu palgad Viljandimaa keskmisest tunduvalt madalamad: mullu olid need vastavalt 537 ja 544 eurot.

Nii tekstiilitööstuses kui teenindussfääris on teatavasti juba traditsiooniliselt madalad palgad. Sestap võib maakonna väikese töötasu põhjus peituda ka tõsiasjas, et meil tehakse odavat tööd.

Et vaid viie aasta eest oli Viljandimaa suhteliselt kõrgel kohal, peaks see aga tähendama, et siinne majandus on võrreldes ülejäänud Eestiga muutunud väiksemat lisaväärtust loovaks või siis pole meie ettevõtjad suutnud seda väärtust nii palju suurendada kui teised.

Seda teooriat peab tõenäoliseks ka Viljandimaa arenduskeskuse juht Kaarel Lehtsalu. Ta leiab: «Me peaksime vaatama tekkinud olukorda positiivses võtmes — tuleb luua suurema lisaväärtusega töökohti!»

Samas pole Lehtsalu ega teised küsitletud märganud, et Viljandimaa majanduse struktuur oleks viimastel aastatel eriti lihtsakoelisemaks muutunud. Vastupidi, peaaegu kõik ettevõtjad, kellest «Sakala» on viimasel viisaastakul kirjutanud, on rääkinud vajadusest lisaväärtust ja tõhusust suurendada.

Kolmanda versioonina selle kohta, mis keskmise palga alla on tõmmanud, võtavad spetsialistid jutuks riigiasutuste ja sealsete kõrgepalgaliste töökohtade maakonnast äraviimise. Selle oletuse nõrgaks kohaks on aga see, et tsentraliseerimine on tabanud kõiki äärealasid ja seega peaksid kõik kannatama suhteliselt võrdselt.

Rikutud kuldreegel

Küsimus, miks just Viljandimaal peaks olema naabritest lihtsakoelisem majandus või rohkem ümbrikupalga maksjaid, jääb õhku ka teiste eelkäsitletud teooriate puhul. Veelgi mõistetamatumaks teeb olukorra see, et nõudlus tööjõu järele on meil suurem kui mujal ning turumajanduse kuldreegli järgi peaks pakutav hind seetõttu hoopis kõrgem olema.

Nimelt on Viljandimaa registreeritud töötuse tase kõigest 4,2 protsenti, mis teeb meist Tartumaa kõrval ühe väiksema töötusega maakonna Eestis. Statistikaameti tööjõu-uuring, mis vaatab registreeritud andmetest sügavamale, pakub siinseks töötuse määraks küll 9,1 protsenti, kuid ka see näitaja annab Viljandile Hiiumaa järel kõrge teise koha.

Töötukassa Viljandi osakonna juhataja Merit Laane arvates võib üheks põhjuseks, miks tööjõu hind suurest nõudlusest hoolimata madalal püsib, olla tema juhitava osakonna poliitika veenda töötuid vastu võtma kas või miinimumpalgaga koht, kui selleks võimalus avaneb.

«Esiteks on miinimumpalk ikkagi rohkem kui üldse mitte midagi, teiseks tõuseb tubli inimene kiiresti kõrgemale,» põhjendas ta. Laane teada 290-eurost miinimumpalka Viljandimaal eriti ei makstagi, vähemalt kinnitavad ettevõtjad, et nad pakuvad rohkem.

Heast palgast ei piisa

Nagu tõdeb Rain Hüva, ei määra ressursi — praegusel juhul siis tööjõu — hinda mitte ainult nõudlus ja pakkumine, vaid ka kvaliteet. Sellest johtuvalt ennustab ta Viljandi Akna ja Ukse töötajaskonnale järgmise viie aasta jooksul märgatavat palgatõusu, kuid ainult oskustöölistele. Kvalifikatsioonita inimeste kukkur muutub raskemaks väga vähe, kui üldse.

Siin jõuame madala keskmise palga põhjusi selgitava neljanda teooriani. Ka see räägib lihtsakoelisest majandusest, kuid põhjus ja tagajärg on eelmainituga ümber pööratud: asi pole selles, et ettevõtjad ei taha suuremat lisaväärtust luua ja seega kõrgemat palka maksta, vaid nad ei saa oma tootmist ja teenuseid keerulisemaks muuta, sest pole võtta tarvilike oskustega tööjõudu.

Omal nahal on seda tunda saanud Cleveroni juht Arno Kütt, kes oli sel suvel sunnitud kolima IT-osakonna Viljandist Tallinnasse, sest vajalikud spetsialistid ei tahtnud Viljandis elada.

«Endal on ka kurb,» nentis Kütt, «aga kui on valida, kas hoida inimest firmas, ainult et Tallinnas, või ta läheb üldse ära, siis eelistame esimest varianti.»

ARVAMUSED
ARNO KÜTT, Cleveroni juhatuse liige
Viljandist on isegi kõrge palga eest raske töötajat leida, sest küsimus ei ole ainult rahas. Töö- ja elukoha valikul tulevad arvesse ka vaba aja veetmise võimalused, näiteks seesama kino, mis maha lammutati, lasteaedade turvalisus ja koolide maine. Kui uus gümnaasium saavutab kõrge taseme, võib see siia inimesi juurde tuua.

TOOMAS VÄRVA, Mivar-Viva juhatuse liige
Eelmisel aastal tõusis meie keskmine palk ligi 12 protsenti, sest tööd oli rohkem. Selle aasta esimeses kvartalis on palk tõenäoliselt mullusest väiksem, sest tööd on veidi vähemaks jäänud. Meie tekstiilitööstus konkureerib Hiinaga ja sealt dikteeritakse ka hind.