Ahhaa, sipelgad!

Viljandist pärit Maarja Kuuspul tuleb Ahhaas giidiameti kõrvalt hoolitseda laanekuklaste eest. Muu hulgas tilgutab ta aeg-ajalt sipelgate joogialusele meelahust. Foto: Liisi Seil

Teaduskeskuse Ahhaa giid Maarja Kuuspu võtab topsist kärbsevastse ja poetab selle ettevaatlikult laanekuklaste areenile. Sipelgate eest hoolitsemine on osa Viljandist pärit tudengineiu tööst.

Läbipaistva klaasiga areenil avaneb seejärel võigas vaatepilt: laanekuklased asuvad kingitud andamit ründama ja kiusama, kuni vingerdav vastne lõpetab võitluse ja sipelgad saavad temaga maiustama asuda.

Viljandi maagümnaasiumi vilistlase Maarja Kuuspu selgitust mööda nimetatakse neid karme tegelasi välistöölisteks, täpsemalt öeldes röövtoidu varujateks.

«Sipelgatel on kaks magu. Eesmises, ühiskondlikus maos viivad nad valgurikka toidu teistele areenil askeldajatele ja valgust kartvatele sisetöölistele, kes tegutsevad ainult pesa sisemuses,» kõneleb Kuuspu. Tema on ühtlasi ka Ahhaa sipelgaprojekti koordinaator.

Peatselt ongi näha, kuidas kaks laanekuklast areenil oma pead kokku panevad — nii antakse toitu suust suhu edasi. Seda protsessi nimetatakse trofallaksiseks, mille käigus vahetavad sipelgad ka informatsiooni.

Samamoodi toimetavad sipelgad kaaslasteni suhkrurikka meelahuse, mille Maarja Kuuspu pipetiga joogialustele tilgutab.

Peale meelahuse ja putukavastsete toidetakse Ahhaa keskuse laanekuklasi veel õietolmu, hakkliha ja keedetud munaga. Elusaali giidid peavad selgituste jagamise vahepeal jälgima, et umbes 50 000-pealise sipelgapere toidulaud oleks pidevalt kaetud.

Ekspeditsioon Kiidjärvele

Laanekuklased kolisid Ahhaa keskusesse umbes poolteist kuud tagasi.

Ühel maikuu hommikul sõitis Maarja Kuuspu koos mürmekoloog Ants-Johannes Martini ja ekspositsiooni ehitaja Heikki Põldmaga Põlvamaale Kiidjärvele, kus asub laanekuklaste poolest rikas Akste looduskaitseala.

Sündmust jäädvustasid kaks Tartu kõrgema kunstikooli fotograafiatudengit.

Auto järelkärus tegid reisi kaasa vaatluspesa raamid, mis meenutavad suuri kahepoolseid aknaid. Need punase kilega kaetud vaateaknad ongi nüüd Ahhaa keskuse elusaalis välja pandud.

«Looduses saame näha vaid kuklaste pesakuhilat, kuid selle sisse vaatamiseks peaksime pesa ära lõhkuma,» selgitab Maarja Kuuspu. «Ahhaa eksponaat võimaldab pesa sisemust näha kuhilat lammutamata.»

Selleks et sipelgate näidiskodu kahe klaasi vahele saada, tuli ekspeditsioonil siiski looduslikud pesakuhilad lahti kaevata. Hiljem nende algne kuju taastati ja välispind siluti, et sademevesi pessa ei imbuks.

Ants-Johannes Martini juhatusel valiti välja kaks elujõulist pesa, mille sügavaimates kambrites peitsid ennast nii kuningannad kui varuisendid. Looduslike pesade eeskujul täideti pesaraamid kõigepealt mineraalsest materjalist talvitumiskambrite ja seal elutsevate isenditega.

Nende peale paigutati okastest, raokestest ja rohukõrtest pesamaterjal koos sealsete sipelgate ja nende arengujärkudega. Seal on kambrid koos pisikeste kleepuvate munade, ussikesi meenutavate vastsete ja siidjas kookonis nukkudega.

Seejärel toodi täidetud pesaraamid Ahhaa keskuse elusaali, kus need ühendati torudega kahe vaatlusplatvormi ehk areeni külge.

Pulmad jäid pidamata

Maarja Kuuspu kirjeldab, et kui esialgu oli laanekuklaste vaatluspesadel tipp keskel, siis uues kohas hakkasid putukad neid ümber ehitama — paari nädala pärast olid tipud hoopis raamide nurgas. Mõne aja pärast asusid putukad neid taas ümber kujundama.

Vaateaknaid kattev punane kile kaitseb sisetöölisi häiriva päevavalguse eest. Ilma selleta ehitaksid laanekuklased oma pesa seinad kinni ning nende tunnelid ja kambrid jääksid inimese eest varjatuks.

Mõistagi on vaatluspesa varustatud õhuavadega. Peatselt paigaldatakse raamide alla külmutusseadmed, mis loovad alumistesse kambritesse kunin­gannadele ja varuisenditele vajaliku jahedama keskkonna.

Juuni algul märkasid Ahhaa giidid pesal kõndimas tiibadega isendeid. Mürmekoloog Ants-Johannes Martini hinnangul olid need tiivulised isassipelgad, kes arenesid pesaga kaasa toodud munadest. Paraku on nende eluiga väga lühike — kuni kaks nädalat.

«Kui kuningannad võivad teatud liikidel pesas muneda kuni 30 aastat, siis isassipelgad hukkuvad pärast pulmalendu või söövad töösipelgad nad ära,» räägib Maarja Kuuspu. Ta tõdeb, et kõnealustel isassipelgatel jäi missioon täitmata ja pulmalend tegemata, sest tiivulisi kuningannasid polnud Ahhaa keskuses kusagilt võtta.

«Looduses toodab üks pesa tiivulisi isassipelgaid ja teine kuningannasid. Nad kohtuvad pulmalennu ajal, kusjuures paarutakse mitme isendiga,» jutustab giid. Sipelgad kuuluvad ju mesilaste ja herilastega samasse kiletiivaliste seltsi.

Vaatluspesas kandsid kaaslased pulmalennuta jäänud isassipelgad peagi areeni sellesse nurka, kuhu oli tehtud surnuaed.

«Sipelgatel on inimühiskonnaga väga palju sarnasusi,» selgitab Maarja Kuuspu. «Üks tunnistus sellest ongi kalmistukultuur.»

Tudengineiu on kalmistult tervemad sipelgad välja korjanud, et neid mikroskoobi all uurida — looduskaitse all olevaid laanekuklasi ei tohi ju inimene tahtlikult surmata.

Lisaks isassipelgatele on Kuuspu kogusse jõudnud mõni kogukas läikiva tagakehaga kuninganna. Mikroskoobi all on neid põnev uurida ja külastajatelegi näidata.

«Kalmistu on ühtlasi prügila eest,» lausub Maarja Kuuspu ja osutab valgetele kestadele. «Lähemalt vaadates võib näha, et neid on näritud — ämmaemandsipelgad on aidanud nukustaadiumi läbinud laanekuklased kestast välja.»

Kalmistud, sünnitusmajad ja ämmaemandad on ainult mõned näited sipelgate ja inimühiskonna sarnasustest. Väärib mainimist, et ka sipelgatel on sõjad, nad peavad orje ja tarvitavad isegi meelemürke.

«Nende pesades elavad parasiidid, kes eritavad teatud mõnuaineid, mida sipelgatele meeldib lakkuda. Paraku jäävad nad sellest purju,» räägib noor giid. «Sel ajal kui töösipelgad on mõnuainest uimastatud, maiustavad parasiidid nende munade ja vastsete kallal. Nii mõjub narkomaania ka sipelgapesas laastavalt — pere hävib, sest töötegijaid ei ole ja järglased pistetakse nahka.»

Huvitavatest harjumustest tõstab ta esile veel selle, kuidas sipelgad lehetäifarme peavad: laanekuklased karjatavad lehetäisid nagu inimesed lehmasid, kuid piima asemel lüpsavad sipelgad lehetäide magusat nestet.

«Sipelgas masseerib oma tundlatega õrnalt lehetäi tagumikku, kuni too väljutab nestetilga. Siis läheb edasi järgmise juurde,» kirjeldab Maarja Kuuspu. Ta loodab varsti tuua mõned lehetäidega taimed ka Ahhaa keskuse areenile, et seal saaks huvitavat lüpsmisakti vaatluskaamera abil jälgida.

Kuni kahjureid ja vaatlusaparaate pole, saavad huvilised uurida väljapaneku juures asuvat multimeedia programmi. Muu hulgas on seal selgitusi, pilte ja videolõike laanekuklaste looduslike pesade, lehetäide lüpsmise, sipelgate paaritumise ja lahinguasendi kohta.

Kui esialgu õnnestus Maarja Kuuspul putukate ründeasendit uudistajatele ka päris elus näidata, siis nüüd on sipelgad temaga juba nii harjunud, et võtavad mainitud positsiooni sisse harva. «Me ju tegeleme nendega ja küllap nad tunnevad meie lõhna,» nendib neiu naerdes.

Huvitav ka giidile endale

Mõistagi saab elussaali giididelt infot ka suusõnaliselt.

Enamik neist on tudengid, nagu ka Maarja Kuuspu ja teine Viljandist pärit neiu Julia Oflijan.

«Kui aus olla, tutvusingi sipelgatega põhjalikumalt alles Ahhaas, ehkki läbisin ülikoolis zooloogia ainekursuse ning väli- ja sisepraktikumid,» tunnistab Kuuspu, kes lõpetas tänavu Tartu ülikoolis ökoloogia eriala bakalaureuseõppe. Ta soovib sügisel minna magistrantuuri, et jätkata oma põnevat uurimistööd mäkradest. «Eks mägrad ole veidi sipelgatega seotud, sest tarvitavad neid toiduks,» tõdeb neiu.

Ahhaa keskuses asus Maarja Kuuspu tööle mullu kevadel, kui avati Tartu kesklinnas asuv hoone.

«Meil on selline süsteem, et igal giidil on teatud vastutusala, millega ta rohkem tegeleb — kes teeb teadusteatrit, kes mõtleb välja uusi töötubasid, kes vastutab tibude, rottide või suhkruoravate eest,» seletab ta. «Mina tahtsin loomadega tegelda ja valisin sipelgad. Olen sellega väga rahul.»

VAATLUSPESA
Eksponaat on ainulaadne kogu Euroopas.
• Ahhaa keskuses elavad laanekuklased (Formica aquilonia), kes kuuluvad Eesti kolmanda kategooria kaitsealuste liikide nimistusse.
• Eksponaadi eesmärk on tutvustada laanekuklaste elu ja tegemisi ning tõmmata tähelepanu nende kaitsmise vajalikkusele.
• Sipelgaprojekti toetab keskkonnainvesteeringute keskus.
• Sipelgate eksponeerimiseks ja nende loodusest eemaldamiseks on saadud luba keskkonnaametilt.
Allikas: Ahhaa teaduskeskus