Kulukas võitlus sitke karuputkega jätkub

Karuputke hävitamine nõuab kaitsevahendeid, sest selle taime mahl kahjustab nahka. Foto: Margus Ansu / Postimees

Kui mullu tõrjuti keskkonnaameti eestvedamisel kogu riigis karuputke 1480 hektaril, siis tänavu on plaan tehtud 1700 hektari peale.

Keskkonnaameti pressiesindaja Irmeli Karja ütles, et Sosnovski karuputke ja hiid-karuputke mullune ja tänavune tõrje läheb maksma 426 246 eurot, raha annab Euroopa regionaalarengu fond.

«Tänavu algasid esimesed tõrjetööd mais ning tehtud töö vaadatakse üle hiljemalt septembri algul,» rääkis Karja ning lisas, et tõrjes kutsutakse osalema ka maaomanikke ja omavalitsusi.

Olukord Viljandimaal

Viimase kahe aasta tõrjeplaani hulka on keskkonnaamet arvanud peaaegu kogu kaardistatud karuputkekolooniate kasvuala, täpsemalt öeldes üle 99 protsendi sellest.

«Suurimad kolooniad asuvad keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regioonis — seal laiub karuputk ligi 500 hektaril,» lausus Irmeli Karja.

Viljandimaal oli aasta algul teada karuputkekolooniaid 268 hektaril. Kaardistatud kolooniad on Viljandimaa pindala arvestades Eesti suuremate seas, veel suurem on see näitaja Harju- ja Saaremaal.

Keskkonnaameti andmete järgi kasvab Viljandimaal karuputke eriti rohkesti Viiratsi, Karksi, Tarvastu ja Abja vallas.

Keskkonnaameti looduskaitsebioloog Madli Linder ütles, et riiklikul tasandil on karuputke võõrliikide vastu võideldud 2005. aastast, mil valmis tõrjestrateegia. Ta jäi vastuse võlgu küsimusele, kui laialt oli karuputk toona levinud, sest siis oli kolooniaid kaardile kantud veel vähe.

«Praeguseks saab paljud karuputke võõrliikide kolooniad tänu süstemaatilisele tõrjele arvata hävinuks,» rääkis  ta. «Arvestades aga asjaolu, et nende liikide seemned võivad mullas idanemisvõimelisena säilida isegi 7—10 aastat, on väga tähtis, et tõrje oleks järjepidev. Efektiivset hävitustööd tuleb teha järjest igal aastal ning olenevalt meetodist 1—4 korda või pidevalt vegetatsiooniperioodi jooksul, kuni võõrkaruputkesid sel alal enam ei kasva.»

Linder märkis, et paraku oli lepingulised töövõtjad mõnel eelmisel aastal tõrjet korrektselt teinud või on selle lausa tegemata jätnud ning nõnda võitlus karuputkega pikeneb.

«Edusammude hulka võib aga arvata inimeste suurenenud teadlikkuse karuputke võõrliikide ohtlikkusest. Selle tulemusena täieneb nende leiukohtade andmebaas lausa iga päevaga,» tunnustas ta.

Mitu liiki

Madli Linderi sõnul on Sosnovski karuputk ja hiid-karuputk omavahel sarnased nii välimuselt kui muudelt omadustelt, samuti on mõlemad liigid siinsele loodusele ja inimtervisele ühtviisi ohtlikud.

«Eesti pärismaistest liikidest kuulub samasse perekonda siberi karuputk, mis inimese tervisele ohtlik ei ole,» kõneles ta. «Selle lehed on Sosnovski karuputke omadega üsna sarnased, kuid siberi karuputk on siiski tunduvalt väiksem taim, samuti on tema õied rohekaskollased, mitte valged.»

Linder märkis, et ohtlikult mürgiseid liike leidub Eestis ka teiste putkede seas.

«Näiteks on surmavalt mürgised täpiline surmaputk ja harilik mürkputk,» lisas ta. «Aga need on ohtlikud vaid siis, kui inimene neid sööb või kui taimeosad suhu satuvad. Lehtede poolest on need karuputke võõrliikidest hästi eristatavad.»

OHT
Sosnovski karuputkes ja hiid-karuputkes leidub aineid, mis kahjustavad ja ärritavad nahka.
• Taime puudutamise järel ilmnevad tüüpilised põletikunähud: kipitus, sügelus, õhetus, punetus, valu, nahaturse ja villid. Kahjustused võivad ulatuda teise astme põletuseni.
• Päikesepaistelise ilmaga on kahjustused tugevamad, sest toksilised ained mõjuvad nahapigmentidele, millega kaasneb ülitundlikkus päikesekiirguse suhtes.
• Kui karuputke mahl on sattunud nahale, tuleb see kiiresti vee ja seebiga maha pesta, kaitsta kahjustatud nahka päikesekiirguse eest ning pöörduda edasiseks raviks arsti poole.
• Karuputke tõrjet tehes tuleb kanda spetsiaalset kaitserõivastust ja -vahendeid, sest toksiinid tungivad ka läbi tavalise kanga.
Allikas: Vikipeedia