Vangivalvur rajab dendroparki

Pärsti vallas asuva Suure-Kapsta talu iluaed täieneb igal aastal uute põnevate taimedega, millest paljud leiavad koha hoolitsetud kiviktaimlas. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Murru vanglas vangivalvurina leiba teeniva Gustav Sinivälja Suure-Kapsta talu iluaed on kujunenud väikeseks dendropargiks, mis täieneb igal aastal uute põnevate taimedega. 

Pärsti vallas Kookla külas asuva talu iluaias sirgub 120 roosi-, 30 tulbi- ja 16 sirelisorti ning suur hulk puid ja põõsaid.

Gustav Siniväli märgib, et suurepäraselt lõhnav, kevaditi õitesse uppuv põõsassirel on eestlaste taluõue kaunistanud ajast aega ning aretajad loovad üha uusi põnevaid sorte.

Harilikul sirelil on 1500 liht- ja täidisõielist sorti. Esimene täidisõieline sirel on olnud tuntud aastast 1843. Inglise keeles kutsutakse sirelit ka piibupuuks (pipe tree), sest selle puit on tihe ja peab kuumusele hästi vastu.

Mitu eriliste õitega sirelit on hobiaednik saanud Raplamaa sireliaretaja Avo Mägi käest. «Ema Juuli» kroonlehed kaarduvad tahapoole, «Johanna» kroonlehed aga on keerdus nagu propellerid. «Avo Mägi ristib uusi sorte oma pereliikmete järgi, ühe on ta pühendanud vandeadvokaat Monika Mägile,» tutvustab Siniväli.

Eelistab olla omaette

Gustav Sinivälja meelest sobib sirel suurepäraselt vabakujulise või pügatud hekina kasvatamiseks. Pügatuna õitseb põõsas vähem, sest õisikupungad moodustuvad okste tippu.

Sirelit kui hästi arenenud juurestikuga taime ei maksa istutada rooside või rododendronite kõrvale. Talle võiks aias valida omaette koha, kus üht või mitut sorti põõsad kasvavad rühmana.  

Aedniku sõnul on sirelit lihtne kasvatada ning päikeselisel kasvukohal õitseb ta enamasti rikkalikult. Pinnase suhtes pole taim nõudlik, sobib neutraalne liivsavimuld. Happeline, turbane või kõrge pinnaveega maa sirelile siiski ei meeldi.

Viljaka pinnasega alal õitseb põõsas rikkalikult. Kehvas, toitainetevaeses paigas peaks uhkeid täidisõielisi või erilisi sorte kevadel täisväetise või kompostmullaga väetama ja põua ajal kastma.

Okasvorme on Gustav Sinivälja aias üle poolesaja: roomavad ja muud kadakad, kuused, lehised, nulud ja teised. Mändegi on mitut liiki, sealhulgas harilik ja keerdmänd, alpi seedermänd ning kollane, valge ja pisarmänd.

Serbia kuusk on Sinivälja jutu järgi pealt roheline nagu Eestis kasvav suguvendki, aga altpoolt on okkad hallid. ««Conicaid» on mul valgete, kollaste, siniste ja roheliste kasvudega, puudu on veel punased. Kasvud on küll eri värvi, aga hiljem muutuvad nad rohelisteks okasteks,» jutustab ta.  

Kiviktaimla üks pilgupüüdjaid on kaljukadakas. Endise prügimäe kohal kasvab 20 sorti roomavat kadakat, muu hulgas laiuv ja kirju. Samuti on seal kadakate kuldsed vormid. Kirju «Meyeri» kohta toob Siniväli välja, et see ei kasva põõsakujuliselt, vaid justkui müürina otse üles.

Kiviktaimlas sirguvad ka neli metsast toodud kadakat. «Märkisin metsas põhjasuuna ära ning üritasin enda juurde istutada samapidi. Enamik läks kenasti kasvama,» räägib ta.

Vaatleb linde

Gustav Siniväljale meeldib loodust jälgida igal aastaajal. Talvel on tal akna ees lindudele nisuteradega kaetud söögilaud, kus käivad maiustamas tihased ja puukoristajad.

Ka viit nurmkana nägi ta talvel oma õuel sulekeradena lumes ukerdamas, peanupp lumest paistmas. «Aprillis paaride moodustamise ajal tekkis kuues juurde. Siis võis näha, kuidas kuked teineteist taga ajasid ja kaklesid,» meenutab ta.

Aeg-ajalt silmab ta aias rähne. «Talvel käis suur-kirjurähn, mõnikord olen märganud tamme-kirjurähni, korra vilksatas roherähn,» kõneleb Siniväli õhinal.

«Kui siia seitse aastat tagasi elama asusime, kasvatasin algul kümmekonda roosi, paraku leidsin need peenralt purustatuna,» meenutab Gustav Siniväli. «See oli uskumatu lugu, ei osanud arvatagi, kes võiks süüdlane olla. Ükskord aga nägin varest, roosileht noka vahel, siis oli asi selge. Tal oli saja-aastase õunapuu sees pesa. Võtsime selle maha, misjärel kadusid varesed ära.»

Harrastusfotograafina püüab ta põnevamad külalised kaamerasilmaga jäädvustada.

Suure-Kapsta taluõues on kaks puuri vöötoravatega. Sportliku moega isane jookseb innukalt puuris olevas rattas, aga kõrvalpuuris asuva emalooma vastu huvi ei tunne ning paaritamine jäi Sinivälja jutu järgi tulemusteta.

Lähedal asuvas kanalas tatsavad ringi naerutuvid ja kuldfaasanid. Muidu uhked linnud on veidi räsitud olemisega, sest käimas on sabasulgede vahetus.

Mullu viis Gustav Siniväli pundi faasanisulgi Ugala teatrissse näitemängude tarbeks. Nüüd kogub ta järgmisi, et teatrikunstnikud saaksid neid kasutada kaabukaunistusteks ja muuks. Kanaarilindudele on Siniväljal majas terve tuba.

Nektariini- ja virsikupuu

Sel aastal kannab esimest korda vilja abikaasa Ruti toodud rosinapuu ehk tähk-toompihlakas, millel on ilusad mustad marjad. «Näis, kas saaki ka saab, tänavune talv oli pehme ja röövikuid seetõttu palju,» kõneleb Gustav Siniväli.

Kuuri taga kaht põõsast tutvustades ütleb ta, et lõhnav vaarikas ei lõhna, ent õitseb väga kaunisti sügiseni välja, ning kasvab võimsalt — kui pealt maha lõigata, taastab kiiresti varasema suuruse. See-eest kaunil vaarikal on tõepoolest imeilusad punased topeltõied.

Aeg-ajalt katsetab Siniväli ka eksootiliste taimede seemnest kasvatamist. Tagaaias on tal just sel moel saadud suur nektariinipuu, mis pole küll veel õitsenud. Sirgub ka väike virsikupuu.

Oravate jaoks on mulda pandud mandžuuria ja hall pähklipuu. Eraldi salu on kaskedele — sealt võib leida punaselehelise, sammasja, kollaselehelise ja lõhislehelise kase ning ka harilikke. «Ühe tavalise kase pügasin kerakujuliselt, Tahtsin näidata, et teda on võimalik ka nii kasvatada,» selgitab aednik.

Aias on ka väike kontpuude kollektsioon. Seal võib imetleda rohelise, kollase-rohelisekirju ja punaselehelist puud.

Krundi üht serva ehib 66 taimega elupuuhekk, teise külge tuleb kontpuuhekk. Nimelt saab sellest suurejoonelise heki, 2,5 meetrit laia ja kõrge. «Kontpuu kasvab kuue aastaga suureks ja seda on võimalik pügada väga tihedaks,» kiidab Siniväli.

Palju aega kulub peremehel muru niitmisele. «Kui ennast tapaks, niidaks platsi päevaga ära, aga tavaliselt kulub kaks päeva,» tõdeb ta. Oma aiandushobiga on ta ometi väga rahul ning ütleb, et talle ja Edelaraudteel vagunisaatjana töötavale abikaasale on see suurim rõõmuallikas.

25. augustil on Pärsti valla külade päev ning siis ootab Gustav Siniväli kõiki huvilisi alates keskpäevast oma aeda.