Kelle asi on Eesti?

Siim Kiisler Foto: Artur Sadovski

TEISE maailmasõja eelõhtul ütles ühtse Euroopa üks arhitekte Jean Monnet oma kaasmaalastele prantslastele: «Vaadake, inglased lõpuks võidavad, sest nende maal on sõda iga põlvepikkuse poisikese asi, Prantsusmaal aga on sõda valitsuse asi.» Elame õnneks rahuajal, aga see mõtteviisi häda kimbutab ka Eestit.

Juuni algul said teatavaks tänavuse rahvaloenduse tulemused. Eesti elanike arvu vähenemine viimasel kümnendil ligi 76 000 inimese võrra on tõsiasi. Ja kuigi see number ei ole absoluutarvudes ega ka protsentidesse arvutatuna nii šokeeriv kui Lätis või Leedus, ei ole meie rahva püsimajäämise seisukohast põhjust rahuloluks.

Neist kaduma läinud 76 000 ja ka üleloetud 1,294 miljonist on viimase kuu aja jooksul palju räägitud. See on karm reaalsus ning arutelud selle üle, mitu inimest jäi loendamata ja kas kedagi loeti topelt, ei muuda pilti.

Aga on veel kolm arvu, mis peaksid tegema murelikuks iga eestlusest ja Eestimaast hooliva inimese: 1 000 000, 1146 ja 1,52. Need juhivad ohutuledena tähelepanu Eesti kõige tähtsamale küsimusele — kuidas tagada rahvastiku kestlikkus ja meie perede toimetulek.

ÜKS MILJON. See on kriitiline piir, millest väiksemal rahvusel tekivad teadlaste hinnangul suured raskused omariikluse, oma kultuuri, keele, teaduse ja hariduse hoidmisega.

Rahvaloendusel määratles end eestlasena vähem kui 900 000 inimest. Eestlaste arv väheneb ja selle tendentsi peatamine ei ole mitte ainult rahvusromantikast kantud moraalne kohustus, vaid ka praktiline vajadus.

Inimeste puudus ehk «eestikeelse turu» väiksus kummitab peaaegu kõiki elualasid. Kui eestlasi on vähe, siis napib eesti kirjanduse lugejaid, raamatukogus ja teatris käijaid, kodumaise muusika kuulajaid ning postkontorite, pankade ja poodide kliente nii linnas kui ka maal. Siis on hinnad kõrged, dotatsioon suur, palgakulud katmata ning pidevalt ähvardab koondamine või pankrot.

Eesti summaarne sündimuskordaja oli mullu 1,52. Sisuliselt näitab see arv, mitu last sünnib iga naise kohta. Rahvastiku taastootmiseks peaks see olema vähemalt 2,1. Viimati oli sündimuskordaja meil nii kõrge laulva revolutsiooni päevil.

Mind on alati imestama pannud, et ei tea kelle lapsed need siis Eesti elu edendama peaksid, kui peredes on lapsi keskmiselt alla kahe. Jah, ühest küljest on küsimus üheksakümnendate ebakindlates oludes, mistõttu sündimus järsult langes. Sündimuskordaja oli madalaim 1998. aastal, mil elusalt sündinud laste arv ühe naise kohta oli 1,28. Teisalt tunneb eestlane end juba peaaegu kangelasena, kui tal on kasvatada kaks last.

See suhtumine peab muutuma ja lisaks lapse saamisele peame senisest rohkem väärtustama mitme lapse kasvatamist. Praegu suhtutakse neljanda, viienda või kuuenda lapse sündi sageli kui tööõnnetusse või pere rasketest majanduslikest oludest tingitud äriprojekti.

Suure pere vanemad on justkui veidrikud, kellel pole aimu pereplaneerimisest. Lasterikkus on nagu kuues varvas, mida ei peaks ühiskonnale eksponeerima.

ÕNNEKS ON sündimus Eestis viimasel kümnendil suurenenud. 2010. aastal jõudsime isegi selleni, et sündide arv ületas surmade arvu. Tõsi küll, ainult 35 inimese võrra. Kuid möödunud aasta tõi tagasilöögi ja meil tuli ilmale koguni 1146 last vähem kui aasta varem. 1146! Ühe aasta põhjal on raske teha põhjapanevaid järeldusi, kuid muretsema paneb see arv küll.

Me kõik tahame, et meil oleks hea töö ja me ei peaks toimetuleku pärast muretsema. Me tahame, et meil oleksid õnnelik pere ja ilus kodu, kus saaks tegelda hobidega ja suhelda sõpradega. Aga mis kodu see ilma lasteta on?

Sündivate laste arvu vähenemise põhjused on sotsiaalsed, peidus elukeskkonnas ja väärtustes, mida ühiskond kannab. Pere loomist lükatakse edasi kartuses, et lapsele ei suudeta pakkuda piisavalt kindlat ja turvalist keskkonda. Enne on vaja kapitali koguda, korralik elamine soetada, pool pangalaenust tagasigi maksta ja pensionäripõlv kindlustada.

Paraku ei ole vanemate panust laste kasvatamisse seni piisavalt väärtustatud. Kui tahame, et rahvas kestaks ja lapsi sünniks, peame emade tööd senisest rohkem hindama. Praegu on emadel palk ja seetõttu ka pension tihti väiksem kui neil, kes pole lapsi üles kasvatanud. Selline ebaõiglus tuleb lõpetada.

Üks võimalus selleks on kehtestada vanemapension. See väike lisaraha ei ole põhjus, miks iive kohe tõusma hakkaks, kuid paljudele peredele on see suur toetus ja annab tulevikuks kindlust juurde.

Samas ei piisa ainult sellistest praktilistest stiimulitest. Isegi kui riik loob järjest uusi toetusi ja soodustusi, ei saa ta tugevatele paljulapselistele perekondadele kehtestada üht peamist alust — väärtushinnanguid.

Riik ei saa meie peredesse lapsi sünnitada ja neid üles kasvatada, küll aga võib oma sammudega anda kodanikele sõnumi, et kui kasvatad lapsi, siis seda hinnatakse. Ja seda pigem suurema kui väiksema pensioniga, nagu seni on kahjuks olnud. See on koht, kus kogu riik peab ühise eelarve kaudu meie peredele appi tulema.

SELLELE, ET Eesti ühiskonna väärtused on nihkes, juhtis tähelepanu juba Lennart Meri, kes ütles, et oleme olnud edukad kõiges peale Eesti väärtussüsteemi taasloomise.

Moodsa aja virvarris on jäänud tagaplaanile need väärtused, mis aitavad meil rahvana kasvada ja hingata: perekond, kodu, vaba iseolemise tahe, austus selle vastu, mis on olnud, ja nende vastu, kelle järeltulijad me siin maal oleme. Kui me kõike seda oluliseks ei pea, ei aita ka riigi toetused.

Valitsus saab kehtestada vanemapensioni, kuid ei saa kehtestada väärtusi. Edasine on juba Eesti inimeste endi käes, sest kuidas me ka ei tahaks ja kui ideaalne meie riik ka ei oleks, lapsi sünnitada ja kasvatada saavad ikka eestlased, mitte Eesti riik.